Sel aastal on kevad minu jaoks saabunud kuidagi teisiti. Juba teistkordselt veetsin pool märtsi teiselpool polaarjoont asuvas Sareki rahvuspargis. Kuna Eestimaa talv jäi sisuliselt tulemata, leidsin lohutust Sareki lumistest orgudest ja mägedest. Minu kojutulek oli seekord samm elutust südatalvest linnulauluga täitunud kevadesse.
Otseloomulikult tekitab selline vastuvõtt ühes loodushinges eufooria. Ei ole aega reisist puhatagi. Haaran oma kaamera ja lähen kohe metsa samblalõhna nuusutama. Kas karud juba liikvel? Kas kakud on juba pesal? Tahaks kõik vanad ja uued näod üle vaadata!