Mis teeb ühe tavalise ja pealtnäha toreda inimese õelaks? Ma ei räägi normaalsest tujutsemisest või et kunagi ei tohiks pahandada, vaid lamedast pahatahtlikkusest.

Usun, et kuskil sügaval mõistavad inimesed (kes pole just sotsiopaadid/psühhopaadid) hea ja halva tähendust ning saavad aru, kas nende käitumine on õige või vale. Tavaliselt annab sel puhul endast märku ebamugavus-, häbi- või süütunne. On mõistetav, kui heal ja kurjal ei tee vahet laps või patoloogia diagnoosiga persoon. Kuidas suhtuda täiskasvanud inimesesse, kes väidab, et tal pole suurt häda, aga valib oma üleoleku või heaolu nimel teiste kahjustamise?

Mu elu üks suurimaid õppetunde on taipamine, et inimesed ei tunne tundeid, vaid käituvad nagu tunded. Kui neil on valus, teevad nad haiget. Kui nad tunnevad süüd, nad süüdistavad. Kui nad on vihased, nad muutuvad vihaks. Häbitundja muutub häbistajaks. Hirm teeb hirmutajaks.

Meil ei lähe hästi ja me pole õnnelikud, kui astume üle oma sisemistest, veel hullem, teiste piiridest. Meie sisemiste piiride valvuriteks on häbi- ja süütunne. Välise piiri ületuse korral annab endast märku viha.

Inimene ei sünni häbi- ja süütundega. Need on sotsiaalsed tunded, mida
õpetavad meile vanemad ja keskkond, kuhu satume. Tänapäeva ülikaitsev
ühiskond sõdib nende tunnete vastu. Me ei taha neid ise tunda, veel vähem oma lastele õpetada. Justkui häbi ja süütunnet tunda ei tohikski. Sedasi need väikesed koletised kasvavadki.

Häbi- ja süütunne on normaalsed tunded. Iga normaalne ja sotsiaalne inimene tunneb neid. Sisemiste piiride puudumine muudab meid sotsiopaatiliseks, väliste piiride puudumine tallaalusteks.

Kui teeme kellelegi haiget, siis on normaalne, et tunneme süüd, sest kellelegi haiget tegemine ei ole okei. Süütunne aitab meil edaspidi taolist tegu vältida. Kui meil on häbi, siis aitab see ebameeldiv tunne meil mõelda, kas järgmine kord tasub kellestki seljataga rääkida? Kes meist siis saavad, kui need tunded puuduvad? Õelad. Halvad, pahatahtlikud inimesed. Häbi ja süütunne takistavad meil muutumast sotsiaalseteks hälvikuteks.

Kõik, mis on tasakaalust väljas, muutub oma ekstreemsuses ohtlikuks. Häbi- ja süütunne pole eluterved, kui arvame, et oleme ise valed (ja mitte meie käitumine) või peaksime häbenema tõelist ennast (nt välimust, või pelgame arvamust avaldada).

Kui me ei tunne tundeid, vaid muutume tunneteks, jääb meil saamata alateadvusest saadetav info. Kurbus ütleb, et midagi on valesti. Viha, et piire on ületatud. Häbi, et olen valesti käitunud. Süütunne, et minu käitumine teeb haiget. Rõõm, et miski meeldib mulle. Hirm, et siin on minu jaoks midagi ohtlikku.

Olen üsna kindel, et ühe normaalse, tavalise inimese teeb õelaks enda vajaduste mittekuul(a)mine, valu mittetunnistamine ja võimetus oma tunnetega toime tulla.

Kui negatiivsete tunnete tundmine oleks mõnus, oleks vist kõik palju parem.
Terapeudid oleksid küll tööta, aga asi oleks seda väärt. Kahjuks aga pole enamik tundeid mõnusad ja eeldavad tihti abi ning toetuse vastuvõtmist, olgu selleks siis teraapia, meditatsioonid või muud meeleseisundit abistavad tehnikad.

Paraku kipub ühiskond „märgistama“ kõiki neid, kes julgevad tunnistada, et käivad terapeudi juures, otsivad abi teadjainimestelt või püüavad enda mõistmiseks viisil-teisel sügavamale kaevuda. Tugevus on nõrkus. Tunnete tundmine ja oma elu eest vastutamine on nõrkus. Ja nõrkus – oma tunnete ignoreerimine, oma valu teiste peal väljaelamine – on justkui tugevus. Inimesed on ikka naljakad.