“Pole midagi parata, et elame ruumipunktis ja hetkes, mida võib pidada ohtlikuks ja mis seetõttu tekitab ohu areaali jäävates inimestes tugevaid hirme.” Kirjanik Jan Kaus räägib sellest, mida karta ja mida mitte.
Ohud valitsevad või varitsevad inimesi muidugi alatasa, ohte on ka erinevaid, mõni neist ebatõenäoline (näiteks Apophise põrkumine Maaga või noore, täiesti terve inimese infarkt), mõni aga tunduvalt tõenäolisem. Tavaliselt tulevad viimased akuutsetest sotsiaalsetest oludest. Praeguse Eesti puhul peame pidama silmas kõikjal maailmas, eriti aga meie riigi vahetus läheduses üha enam jõudu koguvaid agressiivseid impulsse. Gregory Bateson nimetab selliseid spasme “skismogeneesiks”, kuna need seonduvad olemusliku, afektiivse kalduvusega võidelda ja võitlusvajadusest tekkiva pinge kumuleerumisega.