Eesti kesklinnad on keskealiste nägu: korralikud pingikesed, lillekesed, väikelaste numpsid mänguplatsid, välikohvikud. Onklite[1] nägu linn on aga alati elu lõpusirgel; selles puudub elu, elujõud, uudishimu ja elujanu; kedagi pole tagant järgi tulemas, verd voolamas hoidmas. Maastikuarhitekt Karin Bachmann kirjutab linnast, kus noortele pole kohta, ehk tavalisest Eesti linnast.
Umbes siis, kui lapsed saavad 12-aastaseks (ja sageli varem), ei ole nad enam üldises mõistes nunnud. Nad hakkavad “välja venima” – pikkusse, laiusse, kes kuidas. Ühtlasi hakkavad nad järjest enam iseseisvuma ja vanematest sõltumatut elu elama – oma sõbrad, käigud, klassivärgid. Korraga ei sobi nad enam mõõtudelt senistesse neile kavandatud ruumesse – mänguväljakutele. Kutt, kes eile liugu lasi ja võrku mööda üles ronis, on täna juba kõige jaoks liiga pikk ning kuigi tegelikult tahab ta samuti kiikuda nagu eile, ajab noor isa, kel endal poisipõlvest liiga palju aega möödas polegi, ta kiige juurest minema. Algab see aeg elust, mil noored inimesed on kesklinnade jaoks soovimatu seltskond.
Umbes 13–17-aastane inimene ei ole enam laps, aga ta pole veel ka täiskasvanu. Tal puudub meie avalikus ruumis hääl. Vanemad, kes tema kui väikelapse eest valjuhäälselt mänguväljakuid nõudsid, nüüd enam ei sekku. Ja noor ise ning tema soovid – kuni ta ei ole veel valimisealine – ei huvita kedagi. Ka pole ta täisealine, et võiks kõrtsidele raha sisse tuua, ega piisavalt jõukas, et kaubanduses tooni anda – täiesti mõttetu sihtgrupp. Seega hakatakse noori kesklinnadest välja suruma, sest maksejõulised rahu, korda ja ettemääratust armastavad keskealised sõnakad onklid peavad seda väärtuslikku ruumi enda omaks.
Noored on kivikeseks onkli kingas ka seetõttu, et neist on raske aru saada – isegi kui endal kodus mõni samasugune aeg-ajalt külmiku tühjaks teeb. Noored on isekeskis lärmakad, sõnakad, teevad imelikke nalju ja kasutavad võõraid sõnu, nad on ehmatavalt tugevad ja täis elujõudu ning liiguvad kampades, mõjudes seetõttu sageli ohtlikult. Vaadates meie kesklinnades ringi, siis kus me noori näeme? Kaubanduskeskustes, kust neid sageli minema aetakse (sest nad ei osta nagunii midagi), parkide äärealadel, kuhu väikeste laste vanemate süüdistav pilk ei ulatu, ja teistes perifeerseis paigus, mida korralikud linnakodanikud ei kasuta. Tartus kogunevad nad Kaubamaja ristmiku lähedale linnamööblile, mis on nii ebamugav ja täiesti vales kohas, et seda kasutavad need, kel mujale minna pole.
Noorteväljakute all peetakse silmas enamasti rulaparke, skate-parke, bump track’e. Ja needki püütakse teha linna äärde, et kesklinnas mingit kolistamist ei oleks ja rahutud noorukid silma alt ära viidaks. Las olla seal kuskil kaugel. Ja noored lähevadki sinna, sest alternatiiv on tubades arvutitesse kaduda – õnneks kõik seda veel teinud ei ole ja need, kes arvutites, saavad pidevalt vanematelt õiendada. “Minge õue!” Kuhu? “Spordiparki. Noortekasse.” Selliste spetsiifiliste spordiparkide nõrkus noorte kogunemiskohana on see, et kaugeltki kõik noored ei viljele just seda sporti, neil puuduvad vajalikud oskused ja ka soov. Kõigi pilkude all uut sporti proovima hakata noored ei taha ning nii jääb enamik neist sellistest süvaoskusi nõudvatelt väljakutelt kõrvale. Noortekad ehk noortekeskused aga ei pruugi olla need vabad suhtlemise kohad, mida otsitakse. Ei taha ju ka täiskasvanu olla kogu aeg kellegi kõnetada ja valvata, et sõbraga natuke rääkida ja koos palli põrgatada.
Noorteküsitlused näitavad, et sageli tahetaksegi lihtsalt juttu ajada, sinna juurde end veidi liigutada (visata palli korvi – mitte mängida korvpalli), kuskil turnida ja kiikuda. Koosolemine ei tähenda alati karmi trenni, vaid peab võimaldama sotsialiseerumist, üksteise tundmaõppimist, teiste koolide lastega tutvumist, sotsiaalse kapitali omandamist – võimalust päris elu harjutada. Üsna sarnaselt täiskasvanutele ja lastele: koos vaba aja veetmine võiks olla pigem mäng kui trenn.
Eesti kesklinnad on keskealiste nägu: korralikud pingikesed, lillekesed, väikelaste numpsid mänguplatsid, välikohvikud. Ja parklad, palju parklaid! Sest keskealisus tähendab luba uksest ukseni sõita. Parkida turu väravasse, et kasutada õigust tuua sealt iga päev välja vähemalt üks kartulikott. Parkida kaubamaja ette, et tassida autosse pakike Smartpostist ja rammus hiina takeaway. Ja teatrisse minnes peab saama jätta auto treppi, sest alati on rutt ja siis need kontsad ja üldse on see maksumaksja õigus.
Parklad laiutavad kesklinnades ülimagusatel kohtadel: jõekallastel, vanalinnades, keskväljakutel… Kõik need kohad oleksid elavad ja teistmoodi, kui kasvõi osa neist antaks noorte kasutusse. 24 tundi toimiv linn tähendab ruumide ristkasutust ja nii peaks tegema ka parklatega. Noored asuvad tegutsema peale koolipäevi, alates kella kolmest. Selleks ajaks on enamus vilkast tööpäevast läbi ja saaks ruumi kasutada muudeks tegevusteks. Hübriidruumid annavad kõigile midagi, hoiavad kõiki linlasi kesklinna väärtuslikus ruumis.
Kelle me kaotame tegelikult, kui noori kesklinnast välja surume, neile pidevalt mõista andes, et nad pole siia oodatud?
Me kaotame muidugi noored, aga kaotame tegelikult ka noored täiskasvanud ja tulevased lapsevanemad. Korra linna serva aetuna ei tule nad siia enam maksujõulistena tagasi. See ei käi nii, nagu poliitikud ette kujutavad, et täiseakella kukkudes saabuvad noored puhtasse elitaarsesse kesklinna tagasi, neil on lipsud ees ja nad asuvad käima kontsertidel, kunstimuuseumis ja raamatukogus. Nad ei ole sellesse ruumi orgaaniliselt sisse kasvanud, ei ole siin suureks saanud, seda ruumi omaks kasutanud. Korra ära aetud, otsib noor inimene uue koha ja edasi kulgeb elu juba mujal, kesklinn pole enam muud kui negatiivse kuvandiga, ebameeldivat kõrvalejäetust põhjustav koht, kus ruulivad onklid ning kust on targem eemale hoida.
Selleks et linnasüdamed ei tühjeneks ega monokultuuristuks, tuleb kasvatada uusi linlasi. Neid ei saa vahepeal pagendada ääremaale arenema, et nad seal meile vastuvõetavasse vormi suruda ning siis armulikult tagasi lubada. Nagu ütles röövlitütar Ronja, siis “ei saa ju kõndida kaugel metsas ja seal ette vaadata, et sa jõkke ei kukuks” – olukorraks harjutada saab ikka selle olukorra sees, mitte hoopis muus ruumis. Noored peavad olema loomulik ja sama tähtis osa kesklinna väliruumist nagu kõik teised – nemad on tuleviku väikelaste vanemad ning kui neil puudub südamlik suhe kesklinnaga, hoiavad nad sellest eemale nii täiskasvanu, lapsevanema kui professorina. Ning need ootused, mis on kesklinnast pagendatud täiskasvanud noorel avalikule ruumile, viivad meid täiskäigul väljasurnud linnasüdametesse.
Paar kuud tagasi kutsuti kiirabi 13-aastasele poisile, kes leiti kesklinnas turuhoone ees poolkülmununa kössitamas. Ta oli purjus, esimest korda viina proovinud, üksildane ja õnnetu. Küsimusele, miks sa just siin oled, vastas laps: “Aga kuhu ma lähen siis, kuhugi ei tohi ju.” Temaga sai kõik korda ja küllap sai ta oma õppetunni ka. Aga tema sõnad kirjeldavad hästi seda meelsust, mida noored endi suhtes teravalt tajuvad: sa oled üleliigne, mõttetu, mine siit ära. Ning ainus tähelepanu, mida sa meilt saad, on tauniv-hurjutav-kurjustav. Kui kedagi kuskilt ikka ära aetakse, eks nad lähevad ka ja onklid saavad nautida väikekodanlikku õnne, mida hoovab begooniapottidega raamitud normeeritud kesklinnast. Aga hiljem pole hädas mitte noored, vaid meie – onklite nägu linn on alati oma elu lõpusirgel; siin puudub elu, elujõud, uudishimu ja elujanu; kedagi ei ole tagant järgi tulemas, verd voolamas hoidmas. Ja aitamas ka ei ole, kui onkli rulaator äärekivi taha kinni jääb, sest lisaks jalgratastele on tänavad ka kõige muu jaoks kõlbmatud – välja arvatud autod. Nii me tapamegi oma kesklinnad.
Õnneks on veel natuke aega, et ruume selle pilguga üle vaadata ja noori neisse tagasi kutsuda. Kuulaku muusikat, lobisegu ja kolistagu ratastega – elus ruum teebki häält; see on ju turvatunde, elurõõmu ning tuleviku tulemise heli.
Märkus:
[1] “Onkel” markeerib siinses kontekstis mõtteviisi, mitte kellegi vanust ega sugu. Onkellikke tõekspidamisi evivad nii mehed kui naised, nooremad ja vanemad ja keskealised – kuid mitte kunagi lapsed ega noorukid. Küll aga võivad nad onkliteks kasvada, kui vastava maailmavaatega inimesed neile varakult pihta saavad ja nende loomuliku terasuse, uudishimu ja julguse endi tasemele tasapatsutavad. Onklite maailmapilt on kitsas, sinna mahuvad nemad ise ja nende vajadused, mis on normaalsuse mõõdupuuks. Kõik sellest skaalast kõrvale kalduv (näiteks sassis tukaga nooruk, tõukerattur, rulaga tüdruk, jalgrattaga iga päev sõitmine, elurikkus, kliimakriisile lahenduste otsimine, linnas toidu kasvatamine jne) tuleb kohe kõrvale lükata, tõkestada, maatasa õiendada, kuskile perifeeriasse ajada. Onkel peab saama, gaas põhjas, läbi linna sõita ja ukse ette parkida ning igaüks, kes seda mõtteviisi ei toeta, põlastatakse lumehelbekeseks.
