Eesti kesklinnad on keskealiste nägu: korralikud pingikesed, lillekesed, väikelaste numpsid mänguplatsid, välikohvikud. Onklite[1] nägu linn on aga alati elu lõpusirgel; selles puudub elu, elujõud, uudishimu ja elujanu; kedagi pole tagant järgi tulemas, verd voolamas hoidmas. Maastikuarhitekt Karin Bachmann kirjutab linnast, kus noortele pole kohta, ehk tavalisest Eesti linnast.
Umbes siis, kui lapsed saavad 12-aastaseks (ja sageli varem), ei ole nad enam üldises mõistes nunnud. Nad hakkavad “välja venima” – pikkusse, laiusse, kes kuidas. Ühtlasi hakkavad nad järjest enam iseseisvuma ja vanematest sõltumatut elu elama – oma sõbrad, käigud, klassivärgid. Korraga ei sobi nad enam mõõtudelt senistesse neile kavandatud ruumesse – mänguväljakutele. Kutt, kes eile liugu lasi ja võrku mööda üles ronis, on täna juba kõige jaoks liiga pikk ning kuigi tegelikult tahab ta samuti kiikuda nagu eile, ajab noor isa, kel endal poisipõlvest liiga palju aega möödas polegi, ta kiige juurest minema. Algab see aeg elust, mil noored inimesed on kesklinnade jaoks soovimatu seltskond.
