Türgis vahistati märtsi keskel kõige silmapaistvam opositsioonipoliitik Istanbuli linnapea Ekrem İmamoğlu süüdistatuna korruptsioonis ja terrorismi toetamises. Kui Venemaal oleks linnapea võib-olla juba aknast alla kukkunud, siis Türgis püsivad poliitilised konkurendid esialgu elus. Näib, et saabunud on autokraatide aeg.
Viimasel kümnendil on Türgi ühiskonnaelu võrdunud lakkamatu uperpallitamisega. Rahvusvaluuta liiri pidev nõrgenemine, majanduslikud vapustused, põhiseaduse parandused, sagedased valimised (Õigluse ja Arengu Parteil tuli leppida suurlinnades lüüasaamisega), meeleavaldused, katastrofaalne maavärin, maffia imbumine tervishoiusüsteemi, terrorism, kuritegevus, järjekordne kurdi algatus (kürt açılımı), mis tekitab erinevates ühiskonnakihtides rahutust. Teleuudistes ja veebiportaalides vilkuvad kirjad son dakika, son dakika (erakorralised uudised) suurendavad inimestes ängistust veelgi. Lisaks välispoliitiline karussell: sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel koos pärastise rahuprotsessiga, pinged Kreekaga, vaidlused Vahemere idabasseinis leiduvate energiaressurside üle, Venemaa kallaletung Ukrainale ja okupeeritud aladel toimuv, laveerimine sõja mõlema osapoole vahel, Süüria režiimi kukkumine, heitlikud suhted Euroopa Liidu ja USA-ga, Hiina majandustegevus oma riiklike huvide edendamiseks, Iraani tegevus Lähis-Idas, Iisraeli uus massiivne rünnak Gazale pärast vaherahu nurjumist jpm. Türgi avalikkus on üha uute kriiside puhkemisest väsinud.