Esmakordselt toimuv Estonian Music Week on kuueks päevaks Torontosse kokku toonud uhke plejaadi kodumaised ja Kanadast pärit (kellest mõned muide eesti juurtega) artiste žanrispektri erinevatest otsadest. Koos Erki Pärnoja, Sander Möldri ning Pia Frausiga on üle Atlandi tulnud ka Avarus Ensemble, Vox Clamantis, ning Maarja Nuut. Külluslik muusika pidulaud on Torontos kaetud, kuid kes sellelt kui palju ja mida nopib?
Pool muusikanädalast on nüüd läbi saamas ning muljeid on palju. Isegi nii palju, et jetlag’is vaevlev pea ei taha kõike adudagi, kuid alustame algusest.
Ürituse peakorraldaja Piret Noorhani, kes ise mõni aeg tagasi Tartust Torontosse kolis, hakkas Eesti muusika siia toomisest unistama nelja aasta eest. Kuigi Kanada pole meie artistidele avastamata maa – siin on kontserte andnud Trad.Attack, Curly Strings ning Ewert and The Two Dragons -, ütleb Piret, et siinsed eestlased ei hoia end eesti muusika skeenega kuigi palju kursis. Siiski tekib tunne, et EV100 võimaldatud eesti muusikas hetkel toimuvat kajastav üritus võiks jõuda ka väliseestlaste kogukonnast kaugemale.
Piret mainibki, et EMW eesmärgiks on sillutada kultuuride vahendamist mitte ainult Toronto eestlaste, vaid terve Kanada ja Maarjamaa vahel: “Tahtsin, et siin toimuks festival, mis esindaks nii etnot kui koorimuusikat, aga ka indie kõlasid ning oleme kutsunud kohale palju Kanada meediat, kes festivali ajal seda kajastavad.”
Avakontserdi põhjal tundus, et vähemalt kohaliku kogukonnani jõuavad siin sündivad helielamused kindlasti. Kohal olid küll pigem Toronto eestlased, kuid oli tulnud ka liikmeid, kes tavaliselt taolisi üritusi ei külasta. Avarus Ensable’i oivaline kontsert Church of the Redeemeri kirikus kõnetas publikut ning kutsus esile nii mõnegi ‘wow’. Kõige mõjusamalt toimisid esmaettekanded Mingo Rajandi “Trees Talk” ning Sander Möldri kirjutatud “Marsruut Tallinn-Tartu” lugudest. Viimane algas rööbastel rongi helidega, mis tempo kiirenedes lugu kandvaks rütmiks sulasid ning mööda helimaastikke sõites viirastusid sundimatult silme ette mööduvad kodumaa looduspildid. Mingi hetk tundus, et rändaja pöörab pilgu sissepoole ning jälgib hoopis oma sisemaailma. Ilus. Veel oli Avarusele õrna ning melanhoolselt hõljuva loo kirjutanud ka eesti juurtega Toronto elektroonika artist ja heliloojaga Kara-Lis Coverdale.
Lisaks artistide omavahelistele kultuurisildade loomisele toimus reedel ka muusikatööstuse teemaline seminar. Ühe laua taga istusid suurte leibelite suured bossid ning artistid nagu Kerli ning kohalikku muusikasektorit esindav ja ka EMW’d korraldav Virgo Sillamaa. Artistidele, kes tegelevad ka iseenda manageerimisega, mis, olgem ausad, on Eestis tavaline taks, on kõik tõsiseltvõetava tööstuse poolt tulevad nõuanded ning tutvused hädavajalikud.
EMW’l on Eesti muusika eksponeerimise ning siinse skeenega sidumise kõrval potentsiaalselt täita veel üks tähtis ülesanne. Kanada on ajalooliselt tuntud oma tugeva Eesti kogukonna poolest, kuid tundub, et see on hääbumisohus. Eesti arhitektuuri Torontos tutvustaval tuuril tuli juttu ka uuest Eesti Majast, mida Tartu Kolledži juurde peagi ehitama asutakse. Kuigi osa kogukonnast on tugevalt maja kesklinna toomise vastu, on kunagise kodumaa kultuuri keskuse uuendamine selle säilimiseks hädavajalik. Baltimore’i Eesti Maja sulges hiljuti uksed. Praegune Toronto oma ei ole enam jätkusuutlik, ta vajaks renoveerimist ning asukoht pole ideaalne. Noorem põlv ei satu sinna ja näiteks Eesti Ühispangal, mis seal asub, on keeruline toimida, seletab meie väliseestlasest giid.
Kuidas siduda uus välis-Eesti põlvkond eesti kultuuriga?
Uue ja vana Eesti Maja konflikt on täiesti omaette teema, millel ma hetkel kauem ei peatu, kuid uuema põlvkonna väliseestlaste sidumine eesti kultuuriga tundubki olevat suur väljakutse. On siiski julgustav, et selle probleemiga vähemalt püütakse läbi uuenduste ning EMW laadsete üritustega tegeleda. Muidugi on see protsess, mis ei tohiks kindlasti seisma jääda, EV100 oli hea aken, et sellega alustada, kuid suur töö on veel ees.
“Ei tea kas ühest korrast piisab, kuid esimese korra kohta on see siiski õnnestumine,” arvab Virgo, kui Lee’s Palace’is reede õhtul kohtume.
Seal toimus festivali ainus popmuusika fookusega üritus, kus esinesid Pia Fraus ja Erki Pärnoja kõrvuti Kanada indie artistidega, kellest kõige silmapaistvam oli Kaili Kinnon. Souli ja indiet osavalt hägustav naine rääkis, et ootab Pärnoja esinemist väga. Kui uurisin, kas ta on Erkit juba kaua kuulanud vastas ta, et avastas ta tänu EMW’le. Kahjuks ei osanud ülejäänud publik tol õhtul võimalust kasutada. Kui avakonsterdil tundus, et muusika jõudis publikuni, siis Lee’s Palace’i õhtu näitas midagi muud. Peale Kinnoni laivi oli ruumis veel mõnus sumin, Sander Mölder mängis Velly Joonast ja Misha Panfilovit ning saal oli soliidselt täis. Oli palju Toronto eestlasi, oli peast kinni hoidev härra, kes istudes kleepuvat põrandat vaatas ja olid Roccawear 99 maikaga tüübid, kes taga nurgas viisakalt lugude lõpus plaksutasid. Peale paari “Efterglow” lugu tundus siiski, et kui noorem väliseestlane üldse miskit meie levimusast ootab, on see Ewert and The Two Dragons.
Võib-olla, et asi oli ka kontsertkohas ning esmakordselt peaks uus kuulaja “Efterglowd” nautima pigem rafineeritumas ja keskendumist nõudvamas keskkonnas.
Külluslikud kitarrihelid jõudsid küll minu naha alla ning panid enda pilli järgi võnkuma, kuid üldiselt oli kurb näha kuidas laval olevad muusikud saalis käiva lärmiga võitlema pidid ja Pia Frausi apaatselt uneleva shoegaze’i ajaks oli olukord üsna lootusetu. Noomitus publikule. “Sellised vastakad tunded on,” tõdes peale õhtut ka Pärnoja ise.
Hetkel tundub EMW plaan juba sel korral Kanada kuulajani jõuda liialt ambitsioonikas, vähemalt levimuusika osas. Kõigepealt tuleb kohalik Eesti kogukond korralikult pardale saada, kuid kuskilt peab alustama. Alles pool festivalist on kogetud, ees on veel näiteks Maarja Nuut ja Vox Clamantis ning mõlema puhul on (l)ootused pehmelt öeldes kõrged.
To be continued…