Märtsis täitus 150 aastat Maurice Raveli (7.3.1875 Ciboure – 28.12.1937 Pariis) sünnist. Muusikamaailmas on talle sel puhul pühendatud kontserte ja näitusi, meenutamaks helilooja kaalukat kohta muusikaajaloos alates oma ajastust meie päevini välja. Tema looming ja stiili ainulaadsus inspireerivad üha uusi põlvkondi.

Reserveeritud olekuga mõistatuslik Ravel varjas filosoofimaski taga ehtsat lapsehinge, nentis helilooja lähiringkonda kuulunud musikoloog Émile Vuillermoz. Alati viimistletud välimus peitis tundlikku inimest, millest olid teadlikud vaid lähimad sõbrad. Ravel tunnistas: “Räägitakse mu südamekuivusest – see on vale. Baskidel, kelle hulka kuulun, on tugevad läbielamised, kuid nad avaldavad neid vähe ja ainult mõnele.” Raveli sõber ja õpilane Manuel Rosenthal tõdes, et Ravelist kiirgus headust ja suuremeelsust, ta oskas panna unistama. Lapsepõlvemaailmal oli tema loomingus eriline koht, millest annab tunnistust näiteks muinasjuttudel põhinev klaveriteos neljale käele “Haneema” (1910; järgnesid teose orkestreering ja ballett 1911, 1912) ning lüüriline fantaasia “Laps ja lummutised” (1925), millega on olnud võimalus tutvuda ka Eesti teatrikülastajail. Anne Fontaine’i filmis “Boléro” osalenud tunnustatud pianisti Alexandre Tharaud’ hinnangul oli Ravel lastesõber, kes ei vaadanud neile ülalt alla, vaid oli end nende kõrgusele seades koos mängimiseks meelestatud ning lapsed tunnetavad seda kohe.