Mai alguses toimus taasiseseisvumise aja suurim sõjaline õppus Siil 2018. Avaldame sel puhul intervjuu Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrasega, kus ta räägib ajakirjale Investeeri kaitseväest, kaitseväe koostööst ettevõtetega ja kaitseväe panusest noorte arengusse.

Kuidas ettevõtjad saavad toetada kaitse­väe arengut?

Kaitsevägi on üks osa ühiskonnast, nii nagu ettevõtjadki. Ühiskonna erinevad osad peavad omavahel koos töötama. Kaitsevägi on kodanike kokkulepe tagada riigi julgeolek, et ettevõtted saaksid toimetada ja toimida.

Otsene taktikaline koostöö on see, kui ettevõtted mõistavad kaitseväe vajalikkust. 90% Eesti elanikkonnast peab kaitseväge oluliseks ja toetab prae­gust süsteemi – küsitluste põhjal pole see aastate jooksul muutunud. Sellest peavad ettevõtjad ka lähtuma. Loomulikult on ettevõtjate kõige tähtsam eesmärk tegele­da ettevõtlusega edukalt. Seeläbi aga maksavad nad riigile makse ja tõstavad sisemajanduse kogutoodangut, toetades nii ka Eesti riigikaitse-eelarvet, mis on praegu kaks protsenti SKT-st. Mida kõr­gem on kogutoodang, seda suurem on rii­gikaitses kasutatav raha. Meil on väga ot­sene seos.

Mis puutub igapäevasesse tegevusse, siis selleks, et kaitseväes toimuvat mõistetaks, on meil ellu kutsutud kõrgemad riigikaitsekursused, kus ettevõtjad saavad osaleda ja meelsasti ka osalevad. Loodeta­vasti ka tulevikus. Õppuste ajal võtame täiselujõulisi inimesi, nii mehi kui ka naisi, ettevõtlusest korraks välja, kuid minu hin­nangul anname vastu paremad ja kvali­teetsemad inimesed.

Ka koolitab kaitsevägi ajateenistuse jooksul päris suure hulga spetsialiste, rääkimata sellest, et ajateenistuse läbinud noored on enesekindlamad iseenda ja ühiskonna suhtes. Me õpetame igal aastal välja pea 1500 keskastmejuhti, kes suudavad juhti­da kümnest kuni mõnel juhul isegi saja inimeseni. See on oskus, mida tsiviilis saab kindlasti hinnata ja kasutada. Me oleme ka suurim autokool Eestis, õpetame kokki ja IT-spetsialiste. Ma arvan, et kait­seväe läbinud noored on tööturul igal ju­hul konkurentsivõimelisemad.

Kaitsevägi on justkui koolitussüsteemi osa.

Me ei saa lahendada neid probleeme, mis on lahendamata jäänud koolis. Me ei hakka kellelegi keelt õpetama, aga suudame keeleoskust natuke parandada. Me ei saa teha tippsportlast kellestki, kes ei suuda kümmetki kätekõverdust teha. Noorte vorm on üldiselt kehvakene, aga see on üleüldine tendents kogu maailmas. Me õpetame eeskätt ikkagi sõdima ja sealjuures õpetame teatud hulka inimesi juhtima – nemad saavad süs­teemset õpet. Eesti mõistes on kümne inimesega ettevõte juba keskmise suurusega ja kui võtta 30 inimest, siis see on juba tubli keskmine. Need inimesed, kes suudavad juhtida 30 inimest kriisi­olukorras – ja me testime neid õppuste käigus surve all –, on ka väärtuslikud juhid tavaelus.

Milline on kordusõppustele tulevate meeste vorm?

Vanematel meestel on üldiselt parem. Elu on neid tugevamaks muutnud, aga mis põhiline, nad ei ole ajateenistuses õpitut unustanud. Rutiinid on selged. Mõne päeva möödudes suudavad nad täita ülesandeid paremini kui värsked ajateenijad. Elukogemus mängib rolli.

Lähiaastatel kavatseme teha ka etteteatamata õppekogunemisi – ettevõtjad pea­vad mõistma, et vastavalt seadusele on nad 24-tunnise etteteatamise korral ko­hustatud lubama reservväelasi oma kohu­seid täitma. Viimasel kogunemisel tekitas see küsimusi, aga 77% tuli kohale, mis näitab, et meie reservarmee toimib.

Aga kui perega on plaanid tehtud?

Eks me ole paindlikud. Tuleb tulla kohale, näidata üles huvi ja mõistmist. Meil on näide, kus mees tuli kohale ja küsis, kas ta peab tühistama oma samaks päevaks broneeritud lennupileti perepuh­kusele. Vastav ülem võttis vastu otsuse, et mine lenda puhkusele, me teame, et tulid ja saame ilma sinuta seekord hakkama.

Kuivõrd sõltub kaitseväkke tulek üldisemast majandusolukorrast?

Kui ehitusettevõtetel läheb hästi ja käiakse Soomes ehitustöödel, siis on meil vähem inimesi. Aga me oleme palgaga konkurentsis ja tõstame seda järgmisel aastal. Eesmärk on hoida palgatase Eesti keskmisest 30 protsenti kõrgemal. See puudutab siis ohvitsere, allohvitsere ja skaudisõdureid.

Mitmed ettevõtted maksavad kordusõp­pustele kutsututele palka edasi. Kuidas te seda hindate?

See on väga tänuväärne, kui ettevõtted teevad seda oma inimeste toetuseks. Praegu on neid ettevõtteid, kes seda teevad, üle saja.

Kas ettevõtetel peaksid olema seoses riigi julgeolekuga ka oma kriisiplaanid?

Päris kindlasti. Sõda on kõige laiaulatus­likum kriis, mis ühte riiki saab tabada. Igal organil on oma roll. Meie kriisiplaa­nid näevad kriisi korral ette ka teatud tsiviilkäibes olevate varade ja teenuste kasutamist kaitseväe hüvanguks, seda vastavalt kaitseväe sundkoormiste seadusele. Eks ettevõtted peavad aru saama, milliseid valdkondi tuleb kriisi ajal hoida ja milliseid mitte, ja kindlasti tuleb arvestada sellega, et teatud inime­sed lähevad rindele. Kõige tähtsam on see, et ühiskond toimiks edasi ka kriisi- ja hädaolukorras.

Kui kerkib küsimus, et mida mina pean tegema siis, kui sõda algab, siis vastus on: tee seda, mida sa pead tegema, kui sul ei ole kaitseväe poolt määratud teisiti.

Ja tee seda veel paremini kui tavaliselt. Seda on vaja, et riik toimiks tervikuna edasi.

Kas rünnakud Eesti majanduse vastu on ka kaitseväe teema?

Laiaringse riigikaitse mõistes me käsitle­me ikkagi kõiki teemasid. Diplomaatilised, majanduslikud, inforuumis toimuvad ja sõjalised ohud on võrdselt käsitletavad. Majanduse vastu suunatud ohtudega tegeleb vabariigi valitsuse tasemel koordinatsioonibüroo, neil on omad planeerimised, ka kaitseväkke puutuvas, kuid otsest seost meil ei ole. Vene kapitali­le ma kahuritega vastu ei astu.

Kas te kujutaksite ette maailma ilma sõjaväeta?

Absoluutselt kujutan, juhul kui kõik maailma riigid on nii otsustanud. Olen seda näinud ka „Star Treki” filmis, kus on planeetide föderatsioon, mis on kokku leppinud, et nad omavahel ei sõdi. Aga ka sel planeetide föderatsioonil oli oma sõjavägi. Niikaua kui lapsed kooliõuel kaklevad, on maailmas konfliktid. Ja nende konfliktide ärahoidmiseks on ka meetmed, milles inimesed on omavahel kokku leppinud. Kaitsevägi on ju kodani­ke kokkulepe.

Milline võiks olla maailm, majandus ja eluolu, kui raha, mis läheb sõjaväele, kulutataks muul otstarbel?

Ega see nüüd nii kohutavalt suurt protsenti maailmamajandusest ei moodusta. Suuremad kulutajad SKT arvestuses on Venemaa, Hiina ja Ameeri­ka Ühendriigid – seal jääb see 5-6% kanti. Kokku on see summa muidugi suur. Teisalt oli 10–15 aastat tagasi kogu sõjategevuse arendamisele kulutatud ressurss teadusuuringutesse suurem. Internet, e-post, kosmose avastamine, satelliidid – kõik see on olnud survestatud riigi sõjalistest arengutest. Täna on pigem tendents, et sõjalisel otstarbel kasutatakse kõiki seadmeid, mis on igapäevaeluski kasutu­sel – ei ole mõtet osta löögikindlat kümme korda kallimat iPadi, millega saad teha täpselt samu asju, mida iga iPadiga. Pigem kasutame ära neidsamu tavalisi seadmeid. Ainult relvastusse ja relvasüsteemide arengusse tuleb teha eraldi investeeringuid.

Aga tööturult tõmbate inimesi ära?

Minu arvates tõmbavad ülikoolid pikka­deks aastateks palju rohkem inimesi tööturult ära ja ma ei ole kindel, et see on kõige otstarbekam. Õpitakse kaua ja see ei too majandusele midagi juurde. Ajateenis­tus on väga piiratud aeg, 8–11 kuud. Õpid ära midagi konkreetset, oled enesekind­lam ja oskad riigikaitses osaleda. Tegeli­kult saab meilt juurde väga palju oskusi, mida järgnevas elus ratsionaalselt ära kasutada. Mul on oma poja pealt näide, et mõistus tuleb pähe ja noor inimene hakkab tegema mõistlikke asju. 

Milline on noorte kaitsetahe?

Kaitsetahe kasvab iga aastaga. See on selline veidi konfliktis olev areng. Kaitsetahe küll tõuseb, aga kogu maail­ma liberaliseerumine ja avatus paneb inimesi vähem mõtlema riskidele ja rohkem arvutimängudele. Tasakaalu on raske hoida. See pole ainult kaitseväe probleem, nii on see ka teistes valdkonda­des. Riigi tähtsus ja soov täita riiklikke kohustusi väheneb kogu maailmas. Me oleme igal aastal saanud rohkem vaba­tahtlikke, aga alati on ka neid, kes ütlevad, et see on raisatud aeg. Mis on normaalne, sest vastasel juhul me ei oleks demokraatlik riik. Aga kohustus on kohustus. Kui arvate teisiti, avaldage arvamust parlamendi valimistel ja kohustus kaob. Täna ma seda ei näe.

Mida on kaitsevägi teinud kaitsetahte suurendamise heaks?

Juba koolides selgitame noortele, millega on tegu, et riigikaitset ei kardetaks kui midagi tundmatut. Elu on näidanud, et seal, kus on riigikaitseõpetus, on valulävi kaitseväkke minemisel palju madalam. Teisalt, kaitseväest lahkudes peab inimene ütlema, et äge oli, minu ülemad olid targad, nad ei andnud mulle lolle käske, ma sain aru, mida ma tegin ja miks ma seda tegin, ja ma tahan tulla tagasi, et riiki kaitsta. Kui saavutame selle nii õppekogunemistel kui ka ajateenistuses, siis tõstame juba oluliselt ka kaitsetahet. Kui noormees läheb kaitseväest koju, räägib vanematele ja sõpradele, et talle meeldis, siis lähevad need inimesed valima ja valivad partei, kes toetab kahe või enama protsendi eraldamist SKT-st kaitseväele. Me oleme osa ühiskonnast, meid ei saa eraldi võtta

2% eraldamist SKT-st ei ole ükski erakond vaidlustanud.

Jutt käib sellest, kas 2% või rohkem. Kaks on miinimum. Tegelikult on ka selle puhul palju lünki ja auke sees, aga me oleme väike riik ja meil on kogu aeg probleeme. Meie põhimure on ju tegelikult see, et meil on liiga vähe inimesi. Toetan väga neid polii­tikuid ja ärimehi, kes arvavad, et rõhku tuleb panna laste arvule. Mida rohkem on lapsi, seda rohkem toodetakse SKT-d ning seda rohkem on, keda ja mida kaits­ta, ja ka neid, kes kaitsevad. Riik ise tekib suuremana. Praegune tendents, kus me pigem kahaneme, ei ole riigi jätkusuutlikkuse seisukohast kuigi hea. Mis iganes meetodeid me otsime ja leiame, et suu­rendada Eesti elanikkonda, seda parem.

Käsi südamel, kas seda 2% kulutatakse efektiivselt?

Alati saab paremini, aga viimastel aastatel oleme läinud efektiivsemaks. Teeme ühe asja valmis, siis teise ja kolmanda. Me oleme kontrollimehhanis­mi aasta-aastalt parandanud, et rahad läheksid õigesse kohta, aga ikka ja jälle tuleb välja, et keegi kuskil on midagi kõrvale pannud. Pätid on igas ühiskon­nas, vargad ka. Meil ei oleks vanglaid, kui pätte ei oleks.

Olen veendunud, et protsessid on läi­nud lihtsamaks ja arusaadavamaks. Kümneaastase planeerimistsükliga vaa­tame me pikas perspektiivis väga palju ette, et mitte teha valesid kulutusi.

Kõige suurem muutus on see, et me ei vaata enam asjade hinda, vaid elutsükli hinda. Siin on tuhat erinevat joont, mida me iga võime arendamisel vaatame komp­lektis. Kui me ühe relvasüsteemi ära võta­me, siis on meil vaja vähem inimesi, vä­hem remonditöid, vähem raha jne. Samas kui paneme tankikompanii juurde, siis tank tahab sõita, sel on treilerit ja remon­dibaasi vaja, see maksab palju raha, tankil on kilomeetrihind. Kõike seda võtame arvesse igas valdkonnas. Neid on üle saja ja igal neist tuhat mõjutajat. See on peen töö.

Mis on kõige suurem kuluartikkel?

Kõige suurem kuluartikkel on investee­ringud, mis moodustavad üle 40-protsen­di. Me oleme täna kõige suurem ehitus­tellija Eestis – ettevõtteid on seinast seina, kõik ehitavad kõrvuti, samal platsil. Ehituskulu moodustab aga ainult 5%. Suurem osa kulub ikka relvastusele ja varustushangetele. Personalikulu on kolmandik eelarvest. 

Aga toidu kokkuost?

Seda ma ei oska öelda. Kindlasti on meile kuuluv söökla suurim Baltimaades, võib-olla ka Põhjamaades. Tapale rajatud söökla suudab korraga toita 4000 inimest. Vastavalt hankeseadusele peame me hanget tehes lähtuma hinnast ja seega ei pruugi kogu toit tulla Eestist. Niipalju kui võimalik, püüame koostööd teha kohalike tootjatega.

Milline on teadus- ja arendustegevusalane koostöö Eesti ettevõtjatega?

Kaitsetööstuse liiduga on viimastel aastatel olnud sügav ja tihe koostöö. Mul on hea meel näha, et Eesti kaitse­tööstus on viimaste aastatega jalad kindlalt alla saanud. Tugevam pool on olnud ettevõtted, kes on välja tulnud uute tooteideedega, neid meie toetusel arendanud ja suutnud pääseda välisturgudele, näiteks küberkaitse ja IT valdkonnas. Lisaks on väga moodsaid lahendusi, nagu mehitamata maismaa- ja õhusõidukid, tehisintellekt, laserseadmed. Ka teaduse, riigi ja ettevõtete koostöö on oluline. Oleme astumas praktilist sammu, et tuua need kolm valdkonda ühe laua taha.

Allikas: Investeeri 2/2018