Pärast Valge Maja Ovaalsaalis toimunud kohtumist ei anna mulle rahu küsimus sellest, kes on õigupoolest suur. Kõige lihtsam ja loogilisem viis oma suuruse, ilu, mõju, tähtsuse või edukuse hindamiseks tundub võrdlus teistega. Ühtlasi on see tee, mis viib meid lõpuks suure tõenäosusega rappa.

Meie peres oli kunagi väike karvanäss, tore, kõrge enesehinnanguga Reks. Kohtamas käis ta meie kandi kõige uhkemate pruutide, endast märksa suuremate tõukoertega. Reks polnud ilmselt kunagi peeglisse vaadanud ning pidas ennast tublisti suuremaks, kui ta tegelikult oli.

Suuruse mõõtmise ja hindamisega on lood üldse keerulised. Eestlastena oleme läbi aegade mõistnud, et arvukusega me hiilata ei saa, aga ikka on püsinud lootus, et kui mitte muult, siis vaimult võime meiegi suured olla. Oleme pidanud end eriliseks, paljukannatanud ja sitkeks rahvaks, kes võib tunda uhkust oma keele ja kultuuri säilimise, omariikluse ning mõlema särava suurkuju üle.

Me tunneme end olulisena. Seda õudsem on maailmas toimuvat jälgides tajuda, kuidas suured meist oma asju ajades lihtsalt üle vaatavad. See, et mäng käib üle meie peade, tuleb õõvastavalt tuttav ette. Nagu oleks me peenraha – väärtusetud, näppude vahelt pudenevad paarisendised mündid, mida on halduskulude tõttu mõistlikum käibelt kõrvaldada.

Pärast Valge Maja Ovaalsaalis toimunud kohtumist ei anna mulle rahu küsimus sellest, kes on õigupoolest suur. Kas see, kelles on selgroogu ja põhimõtteid, aga kes maha tambitakse? Või see, kelle käes on võim ja jõud, ning kes vaatab teistele ülalt alla, olgu ta sealjuures nii alatu ja madal kui tahes? Ent mil moel saab kõrguda see, kes on alatu? Ja kuidas saab olla maadligi tambitud see, kes on üllas? Või on nõnda, et alandada saabki üksnes väärikaid ja üllaid, sest alatu alandamisest saadav mõnu on kõrgi jaoks väiksem.

Veel eile ei teadnud ma, et kirjutan täna ovaalsaalist või selle ilma suurtest ja vägevatest. Ent pea võimatu on hoida maailmas toimuvat lahus argipäevast ja -tööst, eriti kuna tegutsejaks, üllaks või väärituks, on ikka seesama inimene.

Iga inimese, õieti küll iga organismi jaoks on kõige olulisem tema omailm – tema täiesti isiklik maailm, maailm sellisena, nagu tema seda tajub.[1] Ta on selle keskmes ja tõlgendab ümbritsevat, lähtudes endast ja oma kogemustest. See tähendab paratamatut enesekesksust – iga organism on suletud oma sensoorsesse mulli, tajudes vaid pisikest killukest tohutust maailmast.

Ajakirjas Atlantic on loomade tajuilmast kirjutanud Ed Young, kõrgeid tunnustusi pälvinud teadusajakirjanik. Ta toob näite imetajate verd otsivast puugist, kellele läheb korda kehasoojus, karvade puudutus ja nahalt leviv võihappe lõhn. Muist stiimuleist ta ei hooli, tõenäoliselt ei tea ta, et need olemaski on.

Iga omailm on piiratud ja tundub kõikehõlmav sellele, kes seda kogeb. Meie omailm on kõik, mida me vahetust kogemusest teame, ja seetõttu võime seda kergesti pidada kõigeks, mis üldse on või mida on võimalik teada. Niisugune pettekujutlus on omane igale olendile.

Inimestega on lood siiski teisiti. Inimestel on aga ainulaadne võime märgata ja tunnustada teiste liikide omailmu.

Ehk ongi see ainulaadne võime meile loomisel kingitud jumalanäolisus? Jumal on kõikjalolemine, kelle olemuses on mõista, taibata ja kogeda kogu oma loodut. Tema hoomab igaühe – nii siili, kivi, nahkhiire, mere kui ka inimlapse – omailma. Meil on empaatiavõime kaudu antud killuke sellest suutlikkusest, või vähemasti soov või püüd asetada end teiste kingadesse, teiste olukorda, et mõista lisaks enda omale ka sootuks teistsugust kogemust.  

Aga kuidas saab ja suudab mõista teistsugust kogemust see, kes endastki sotti ei saa? Võiks ju arvata, et enda omailma süvenedes jõuame me ligemale iseendale ning saame paremini aru, kes me oleme. Kuid lugu võib olla hoopis vastupidine: üksnes iseendasse keerdudes ja seda jumalanäolisust ignoreerides ei saa me lõpuks üldse sotti, kas me oleme suured või väikesed, tähtsad või tühised.

Kuidas saada sotti sellest, mis on minu väärtus? Üks päev tundub nii, teine päev naa. Ent tahaks ju teada, mis on minu mõju või roll, ning kus mu paiknemine ühel, teisel või kolmandal skaalal. Ja mis on need skaalad ja kust nad tulevad? Kuidas ennast neil mõõta? Ja kust võtta mõõdupuu?

Kõige lihtsam ja loogilisem viis oma suuruse, ilu, mõju, tähtsuse või edukuse hindamiseks tundub võrdlus teistega. Ühtlasi on see tee, mis viib meid lõpuks suure tõenäosusega rappa. Võib-olla koguni Sirtsu sohu. Sest pidev võrdlemine sööb hinge seest ning võib viia täiesti ebaadekvaatsetele järeldustele, nii et ühel päeval tunneme end teistest peajagu paremana ja järgmisel madalamana kui muru. Ka peegel ei anna vastust, sest peeglist näeme sageli seda, mida dikteerivad meile me emotsioonid.

Mõnikord võib vastuse anda loodus. Ja sageli teeb ta seda seda nõnda, et suunab meid Looja juurde.

Sõltumata ilmast on mul kombeks käia paaril korral nädalas mere ääres. Olles silmitsi mere avarusega, seisan ühtlasi ka Jumala avaruses. Nädalapäevad tagasi nõnda end rannatuultel tuuseldada lastes sain aru, mis on see, mida Jumal minuga seal mere ääres teeb ja miks mul neid käike vaja on. Ma vajan rekalibreerimist.

Sõnaraamatud ütlevad, et rekalibreermine tähendab ennekõike mõõteriista, anduri või muu täppisseadme gradatsioonide või seadistuste korrigeerimist ja reguleerimist.

Rekalibreerimine ei õnnestu, kui ma võrdlen end teiste loodud olenditega – nemad on samamoodi kimpus ja liimist lahti, kord uhkusest upakil, kord põrandapraos peidus.

Seepärast suunan oma küsimuse inimlapse suuruse või tühisuse kohta Looja poole. Vastused, mida saan, on pealtnäha vastakad, aga just selles vastakuses tunnen ära tõe ligiolu.

Ühelt poolt Piibel on täis hämmingut inimese suuruse ja aulisuse üle: ,,Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd.’’ (Ps 8:4-7)

Inimene on Jumala silmis eriline ja kallihinnaline. Tõepoolest, Ta on meie igaühe eest kallist hinda maksnud – nagu ema või isa, kes ennast säästmata end lapse eest vajadusel kasvõi tulle heidab. Ja seda sõltumata sellest, kas laps mõistab seda tegu hinnata või ei mõista mitte.

Iga inimene on Jumala silmis väärtuslik just sellisena, nagu ta loodud on. Ja see pole mingi abstraktne, üldfilosoofiline jutt. See tähendab väga konkreetselt seda, et sina oled eriline ja oluline. Sina oled Jumala silmatera, see kõige olulisem. Ja nõnda on ka kõik teised inimesed.

Ja teisalt kõneleb Piibel inimesest kui ussikesest – põrmust ja tolmust. Me oleme ka seda, me kõik. Maailma vägevaimad, olgu ovaalsetes või kandilistes saalides, on viimselt vaid vaklade söök. ,,Kui tuul temast üle käib, ei ole teda, ja tema ase ei tunne teda enam.’’ (Ps 103:16)

Ometi saab see kaduv, tühine inimene kõneleda Temaga, kes on Mõõtmatu: ,,Aga Aabraham kostis ning ütles: “Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk.’’ (1Mo 18:27) Ja see mõõtmatu, kes on Armastus, kuulab teda – kuulab oma silmatera ning halastab ja heidab armu.

Nõnda seisan ma kesk meremüha ja saan aru, et see, mida ma mõtlen ja teen, on kaduvväike ja tühine ning otsatult oluline.

Ühes selle endale nii tähtsana tunduva omailmaga – oma armsatega, kelle pärast mu süda valutab, oma igatsuste ja rõõmudega, oma kurbuse ja kannatusega – olen ma üks imepisike kübe ilmaruumis. Ja siiski olen ma Jumala silmatera, kes võib Temaga kõneleda. Ja Tema kuulab ning võtab südamesse, Tema hoiab ja kannab – kannab läbi kõigest, mis iganes tulemas on.

Sest ,,Tema tõstab tähtsusetu põrmust. Tema ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes neid istuma õilsate juurde ja lastes neid pärida aujärgi. Sest Issanda päralt on maa toed ja nende peale on Ta seadnud maailma.’’ (1Sm 2:8)

Viited:

• [1] Omailm on suurepärane vaste nii saksa kui ka inglise keeles kasutatavale mõistele Umwelt. Selle võttis kasutusele ja populariseeris baltisaksa zooloog Jakob von Uexküll 1909. aastal. Umwelt tuleneb saksakeelsest sõnast keskkond, kuid Uexküll ei kasutanud seda looma ümbruse tähistamiseks. Uexkülli Umwelt on see osa ümbrusest, mida loom tunnetab tajub.