Kirjanik ja esseist, Edasi kaasautor Jan Kaus jätkab tsüklit aastaaegadest, mille teises loos väljendab mõtteid talvest, maisest rühkimisest kosmiliste parameetriteni.
Talve külmuses ja pimeduses juhtub üht-teist värvidega. Eelkõige juhtub muidugi see, et värve jääb vähemaks – või õieti ringleb enamus talvevärve musta ja valge ümber, nagu oleks viimastel mingi magnetiline, pastelseks muutev, hallikaks tooniv jõud. Rääkimata sellest, mis võib talvel juhtuda musta ja valge endaga: nad ühtaegu eristuvad ja kasvavad kokku. Mõnikord – eriti ajal, mil päeva pikkus on kahanenud kuue tunni ja paarikümne minutini – võib tekkida tunne, et valgus on taevast lumena maapinnale pudenenud ja kumab pilkasse pidetusse. Varesed ja hakidki tunduvad lumevalguse taustal tavalisest dramaatilisemad. Valge ja musta vastasseisu sekka satuvad pruuni lugematud varjundid. Isegi kuuskede ja mändide tumeroheline tundub nihkuvat võimust võtnud akromaatilisuse suunas. Samas hakkavad mustvalgel taustal võimenduma üksikud värvilaigud. Leevikeste kõhualune ja rähnide kukal. Isegi tihaste kollakad punud ja rohekad seljad muutuvad kuidagi erksateks – toonid, mis teiste aastaaegade külluses üldisse värvide pilgarisse kaovad. Talvel hakkad värve rohkem hindama.
Jan Kaus
Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (27)
