Eesti on kuidagi iseenesestmõistetavalt jõudnud toetustel põhineva ühiskonnamudelini, leiab Meelis Kubits. Inimlikult võib olla USA abi peatamine mõnede riikide mõnede eluvaldkondade jaoks valus, kuid Eesti ei tohiks nende hulka kuuluda. Ometi oigeid kostub.

„Me ei vaja abi. Vajame kaubandust“. Need EV peaministri Mart Laari poolt USA suursaadikule oma esimese ametiaja (1992-1994) teisel poolel lausutud sõnad pidid tähistama ühe ajaarvamise lõppu. Nõukogude pärandiga arengumaast sai paari aasta jooksul iseseisev ja uhke, olgugi seejuures verinoor ja igal sammul õppiv, teadmiste ja jõukuse järele näljane riik. Uhke ja isegi põikpäine riik, mille üheks tunnuseks oli mitmete paksude institutsioonide nõuannete demonstratiivne eiramine, sest oli tarkust ja julgust omaenda huvide eest seista. Mis eriti tunnustav, nende institutsioonide tugi ja sõnad olid samal ajal meie jaoks eluliselt olulised, aga me lasknud end alandada, ei lakeistunud. See meenutus on vajalik, et mõista punkti, kus me kõik enam-vähem ühel joonel alustasime. Muuseas koos Ukrainaga, aga see on teine jutt.

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (66)