Õpetajana olen loomult optimist nagu valdav osa õpetajaid on. Harjunud märkama iga vihjet paremuse poole ja selle üle rõõmustama. Ilma niisuguse omaduseta oleks koolitöö paras põrgu, üks tühi töö ja vaimunärimine.

Käesolev artikkel on osa Edasi ja Telia koostöös ilmuvast artiklisarjast “Vox populi: kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini?”, mille eesmärk on kutsuda kaasa mõtlema, mida saab igaüks selle nimel teha. 

Ometi on üks valdkond, milles olen pessimistlik: küberkiusamine, võimalus seda tõhusalt piirata või lausa kaotada. Inimene kõigub lakkamatult hea ja kurja vahel. Eetiline olla ei ole üldse lihtne, selleks peab suurem osa inimesi tegema järjepidevaid pingutusi. Kes ei pea, arvab, et on niigi hea ja õiglane, ei ole võib-olla lihtsalt asja üle mõelnud.

Mis puutub siia kübermaailm? See ei lihtsusta neid pingutusi olla hea, minu arvates hoopis vastupidi. Käepärane vahend reageerida emotsionaalselt ja vihaselt, anda väljund oma frustratsioonile, pettumustele, madalatele kirgedele.

Ohver on kaugel, tema kannatused jäävad kaugeteks, ebareaalseteks.

Meenub intervjuu ühe teise maailmasõja pommituslennuki meeskonnaliikmega. Seal küsiti talt, mis tunded teda valdasid, kui tema lennukist langevad pommid hävitasid tuhandeid elusid. See kõik oli kauge ja justnagu mängult, vastas ta, ebatõenäoline. Mõistusega sai ta hiljem aru, mida oli teinud, aga emotsionaalselt ei pääsenud tapatalgud tema und kunagi häirima. Sama moodi ei pääse kiusatavate justnagu virtuaalsed kannatused kiusajate meelerahu kallale. See on üks põhjus, miks kübermaailm on ideaalne vahend kiusata.

Pessimismi lisab ka see, mis maailmas praegu toimub. Solvamine, toorutsemine, jämedus ja nahhaalsus on moes ja tasuv. Vaatame või poliitikat. Imestame ja parastame, kui keegi poliitikutest käitub moel, mida tunnetame labase ja ründavana. See, kuidas ta nüüd solvas naisi, veterane, invaliide jne, see maksab talle kätte, sinna ta hääled kaovad. Ei kao need hääled kusagile, vastupidi, kaotab kolm, võidab viis. Puhas matemaatika.

Ja lapsed koolis kajavad ühiskonna kommetele vastu. Märkan tihti, kuidas valimisvõitluse toorutsemised muutuvad noorte hulgas meemideks ja eeskujuks.

Mida siis teha?

Käega lüüa ei ole õigust. Iga küberkiusamise juhtumile tuleb reageerida, nagu ka tavalisele kiusamisele. See konkreetne olukord tuleb lahendada. Lahenduse võti on siiski nende käes, kelle järgi maailmas asjad käivad. Need ei ole paraku kunstnikud, filosoofid ega kirjanikud. Siin jõuame jälle poliitikute juurde. Paljud neist tunnetavad vastutust, mis neil ühiskonnas on? Et nende käitumine määrab suuresti käitumise mustri ühiskonnas? Et nende otsused loovad tingimused, milles elame? Vastus nendele küsimustele vaid lisab pessimismi.