Valner Valme: liiga palju kultuuri? – Edasi

Viimasel ajal kuuleb anekdootlikke lugusid, kus üritustel on tegijaid laval rohkem kui publikut saalis. Nii juhtub teinekord kirjandusfestivalidel, raamatuesitlustel, näituseavamistel, pisematel kontsertidel ja mujal.

Äsja tuli teade Teater NO99 väiksemast täituvusest, mistõttu tõmmatakse teatrivälist tegevust koomale ehk baar ja õhtused (muusika)üritused jäävad ära. Ega ometi tagurliku EKRE võit?! Kindlasti mitte, aga see külastatavuse teema on üldisem.

Vene Teater lõpetas mulluse aasta ligi 180 000 eurose miinusega.

Manfred Vainokivi film „Elagu sandaalid ja kollased skandaalid“ portreteerib kunstnik Leonhard Lapini kõrval sellist armsat nähtust nagu näituse avamine. Nähtub ka, et ole sa või Lapin, teinekord juhtub, et avamisele erilist tulva just ei laeku.

Kinos juhtub, et väärtfimidel istub saalis käputäis inimesi („Koerte saar“, „Püha hirve tapmine“) ja neistki osa lahkub saalist poole pealt. Prima Vistal oli kohtumisi nimekate eesti kirjanikega, kus eriti kohtuma ei tuldud ((:)kivisildnik).

Ebakultuurne rahvas?

Ei usu. Võibolla liiga kultuurne? Iga päev toimub miljon üritust. Paljudele neist jagub hämmastavalt palju rahvast.

Meenutan korra, kus olen viimasel ajal käinud. Võibolla on asju rohkem, aga panen mõne juhuslikku ritta, et oleks erinevaid.

Jazzkaare peaesineja Laura Mvula kontsert Alexela kontserdimajas – täissaal.
„Hedda Gabbler“ Vanemuise väikses majas – täissaal.
Olle Lauli „Kuristiku“ esitlus Puändis – kümmekond inimest.
Kago esitlus + Lauri Sommeri luuleõhtu Kirjanike Maja musta laega saalis – täitsa viisakalt ikka.
IDA raadio avamine Telliskivis – mõnikümmend tegelast.
Vennaskond Supilinna päevadel – täiega platsitäis.
Aivazovski maalide näitus „Ideaali otsinguil“ Kadrioru Kunstimuuseumis – suvalisel laupäeval hull tung.
Eelmainitud Vainokivi Lapini filmi esitlus ei tule arvesse, sest kutsetega esikas. Aga suht komplekteeritud.
Kertu Moppeli „Väikekodanlased“ Draamateatris – üpris täismaja vist. Võibolla mõni üksik jäi tulemata.

Muidugi igale poole ei jõua, kuhu tahaks, ja vahepeal on vaja kodukultuuri ka: lugeda raamatuid, vaadata filme, kuulata plaate. Passida niisama, kuigi seda kahjuks ei raatsi, ei jõua. Avastangi vahel, et jään kuhugi suunas töllitama, kohe saabuvad süümekad: kultuur surub peale.

Eks see inimestel ongi nii. Keegi ei jaksa iga õhtu kuskil käia. Aga ma vaatan oma toodud näiteid meenutades, et rahvast ikka jagub peamiselt, igale poole viisakalt.

Kui aga kuhugi ei jagu publikut, siis see pole märk, et midagi on viga kas sündmuse endaga, selle reklaamiga või inimestega. Ju korraldavad kuskil oma üritust! Või teisalt, äkki loevad kodus, selmet elada kirjanduslikku seltsielu. Ehk kuulavad plaate, olgu CDsid või vinüüle, või spotikat, selmet minna kontserdile – ega need plaatidel või digitaalselt saada olevad artistid ei satu ju iga õhtu kõrvalasumi kultuurimajja esinema. Ehk vaatavad filme koduekraanilt (legaalseid võimalusi kasutades, loodame!).

Töötan ERRis kultuuririndel. See meenutab just rinnet, sest sündmusi, mida kajastada, on üüratult. Nii ongi valida, kas avaldada sisulisemaid materjale või pelgalt sõnumeid, et toimub see ja toimub teine. Sellistest uudistest muidugi päris mööda minna ei saa, vaja teha valik.

Valik kultuuris osalemiseks on Eestis praegu enneolematult tihe. Seega ärgu ükski looja või kultuurimootor solvugu, kui tema üritusele tuleb viis inimest. Neist viiest peab lugu pidama. Nad on valinud teie esitluse, vestluse, kidraõhtu!

Lõpetuseks soovitan minna HeadReadile. Seal on platsis näiteks Marcelo Birmajer, Michel Faber ja Vladimir Sorokin.

Aga mitte midagi ei ole ka valesti, kui loete kodus nende või teiste HeadReadi külaliste raamatuid – mida ju usinalt on eesti keelde tõlgitud. Ja muide, jube head suveplaadid on DJ Koze „Knock Knock“, DJ Taye „Still Trippin’“, Rejjie Snow „Dear Annie“ ja Kali Uchise „Isolation“. Jumal küll, kui head suveplaadid need on.

Kultuurset suve! Aga mitte liiga kultuurset, sest ega hulluks ei saa ka minna.