Uue poliitilise liikumise Eesti 200 eestvedaja Kristina Kallas kirjutas sotsiaalmeedias, et liikumine tervitab 28 eraisiku poolt ellu kutsutud riigireformi algatust, aga ta kutsub üles veelgi julgemale mõtlemisele. Alljärgnevalt Kristina Kallase Eesti 200 seisukohti kajastav kommentaar.

Tervitame Riigireformi algatust, aga kutsume üles veelgi julgemale mõtlemisele!

Riigiuuenduse algatus näitab, et paljud inimesed Eestis mõtlevad samadele kitsaskohtadele. On igati tervitatav ettevõtjate erakondade-väline ja -ülene algatus, mis aga oma olemuselt paradoksaalselt viitab ühele sügavamale paljude poolt tunnetatud probleemile Eestis – inimesed tahavad riigijuhtimise otsuseid teha, aga nad ei taha minna poliitikasse.

Eesti parlamentaarses riigikorralduses on Riigikogu koosseis, selle kujunemise mehhanismid ja töökorraldus keskse tähtsusega. Me kõik tahaks, et Riigikogus oleksid inimesed, kes on sinna pürginud siirast tahtest Eesti riiki teenida ja oma riiki kujundada. Meie jaoks on oluline Riigikogu kui võimu teostaja töö kvaliteet, mis saab tekkida läbi Riigikogu liikmete professionaalsuse ja motivatsiooni.

Kahetsusväärselt aga suur osa neist inimestest, keda me sooviksime Riigikogus näha, ei taha täna sinna kandideerida, sest neid ei paelu professionaalse poliitiku karjäär. Riigikogu ei ole neile töökoha saamiseks või karjääri tegemiseks vajalik. Küll aga on neil soov Eesti riigi arengut juhtida ja oma professionaalseid teadmisi riigijuhtimises rakendada. Nii on tekkinud olukord, kus riigi arengusse oma aega ja energiat panustada soovivad inimesed ei soovi seda teha meetodil, mis on täna ainuvõimalik – saada täiskohaga poliitikuks. Me peame leidma uued lahendused sellele, kuidas tuua poliitikasse neid uusi inimesi.

Riigikogu liikmete arvu vähendamist tasub ka kaaluda, aga see ei pruugi lahenda ülalkirjeldatud probleemi.

Meil on vaja mõelda julgemalt, aga ka sügavamalt.

Meie näeme, et me peame looma võimaluse Riigikogus töötada ka nendel, kes soovivad Eesti riigijuhtimisse panustada, kuid ei soovi hakata täiskohaga poliitikuks. Meie ettepanekud on:

• Rahvalt riigijuhtimiseks mandaadi saanud inimestel peab jääma võimalus jätkata oma karjääri, toimetada oma erialal panustades samal ajal meie riigi tuleviku kujundamisesse.
• Selleks korraldame Riigikogu töö ümber selliselt, et kõik füüsilist kohalolekut nõudvad tegevused toimuvad näitena ühel nädalal kuus. Erandiks saavad siin olla need Riigikogu liikmed, kes võtavad teadlikult suurema koormuse (Riigikogu esimees ja komisjonide juhid) ja saavad selle eest ka täiskohaga palka.

See lahendab ära ka probleemi, kus Riigikogu liikmetel kaob ära tihe side “reaalse eluga”.

Lisaks on võimalik kaaluda ka Riigikogu liikmete arvu vähendamist ja Riigikogu liikmetele ühe või kahe ametiaja piirangu kehtestamist. Võiksime endalt küsida ka seda, kas ja millisel hulgal peaksime me sellises süsteemis toimivate erakondade tegevust finantseerima riigieelarvest.

Kindlasti tõstetakse selles diskussioonis teemana üles huvide konflikt – kas siis hakkab iga Riigikogu liige vankrit enda huvide poole tõmbama? Ka tänases süsteemis on need ohud üleval ja selle vastu aitab kõige paremini suurem läbipaistvus (mh isikustatud hääletuste avaldamine). Kui tõesti peaks 101 liikme hulka selliseid inimesi sattuma, siis alati on neile vastukaaluks 100 teist saadikut, kelle peamine huvi on oma riiki teenida.

See mõte ei ole uus, sarnaselt toimib juba täna näiteks Islandi seadusandlik kogu. Maailmas on olemas praktika ja kogemus, meil on vaja julgust otsustada.

Kristina Kallas

Kristina Kallas on Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor ning elanud kogu oma teadliku elu keelte ja kultuuride piiril, olles kord eestlane, kord eestivenelane sõltuvalt sellest, kes ta vestluspartner parajasti on. Oma teaduskarjääri on ta pühendanud Eesti ühiskonna mitmekeelsuse ja identiteetide uurimisele, olles rääkinud samal ajal kaasa ka Eesti lõimimispoliitikate kujundamises. Alates 2015. aastast on Kristina Kallas ka Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu juht. Loe artikleid (2)