28 Eesti ettevõtjat avaldasid eile dokumendi, mis kannab pealkirja “Riigireformi sisu ja tööriistad”. Tegemist on kahtlemata tervitatava algatusega mõttevahetuseks. Riigireformi sihtasutuse kodulehel avaldatud “Riikluse uuendamise kava” sisaldab ka märkimisväärsel hulgal väga väärtuslikke ideid.

Samas on mul endal mõningate riigireformi põhjuste ja eelduste kohta siiski päris fundamentaalseid küsimusi. Millegipärast valitseb Eestis nimelt usk, et meie avaliku sektori kulutused on ebaproportsionaalselt suured. See ei vasta tõele.

Kokkutulnud ettevõtjad võtavad eelduseks, et OECD andmetel oli aastal 2015 Eesti üldine avaliku sektori kulutuste määr 40,2 protsenti SKTst ning väidavad, et see on taluvuse kriitilisel piiril (“suur ja kohmakas avalik sektor vajab tööd ja kulutust iseenda ülalpidamiseks ning käigushoidmiseks”) ja järeldavad, et “….peaaegu ainuke meist sõltuv viis riigi arenguks ja heaolu kasvuks on kokku tõmmata ja optimeerida avalikke kulutusi, vähendada bürokraatiat…”.

Ma olen muidugi viidatud uuringuga tuttav ja esitatud arv 40,2 on õige, kuid kontekst on selline, et see on väiksem vaid 10 riigil ja suurem ülejäänud rohkem kui 20 riigil. Seega jagavad 20 enim arenenud majandusega tööstusriiki läbi avaliku sektori kulutamise ümber rohkem raha kui Eesti. Sealjuures väiksem oli see määr uuringu hetkel (2015) ainult kolmel Euroopa riigil: Iirimaal, Šveitsil ja Leedul.

Sama uuringu kohaselt on avaliku sektori kulutuste määr Soomes 57,1 protsenti SKTst, Taanis 54,8 protsenti, Rootsis 49,6 protsenti ja Norras 48,8 protsenti. Inimese kohta on need kulutused Eestis suhteliselt veelgi väiksemad, meist vähem kulutavad OECD Euroopa riikidest ainult Läti, Leedu ja Poola.

Küsimus, millel konkreetselt põhineb heade kaasmaalaste ettekujutus, et Eestis on need kulutused liiga suured ja neid tuleb maksku mis maksab vähendada, jääb minu jaoks tegelikult vastuseta. Seda eriti, kui vaadata, millised riigid on suutnud üles ehitada meie põhjamaadest naabrid. Nad on olnud erakordselt edukad.

Põhjamaad on oma kulutuste määra juures korraldanud oma ühiskonnaelu selliselt, et peaaegu igas edetabelis alates rahva tervisest ja subjektiivsest õnnetundest kuni internetiseerituse ja muu selliseni on nad alati üleilmselt esimeste hulgas. Tegemist on selgelt suhteliselt kõige edukamate riikidega maailmas.

Mida nad siis täpselt valesti teevad ja meie ise paremini teame, et me pidevalt vastupidist teed soovime valida? Ma ei väida, et (sellise abstraktsuse astmega lähenedes) üks või teine tee oleks õige või vale, aga mulle ei koida, kuidas me ilma oluliselt tervishoiu (oleme selles vallas ka suhtena SKTsse viimaste hulgas, rääkimata absoluutarvudest), kõrghariduse ja teaduse tervikuna (millal Tartu ülikooli teadlane sai viimati Nobeli preemia? Tsaariaja lõpus!) ning infrastruktuuri rahastamist parandamata pikemas perspektiivis neile järele jõuaksime.

Ettekujutus, et seda on võimalik saavutada mõnesaja ametniku koondamisega, ei ole adekvaatne.

Mis siis on Põhjamaadest teinud tänaseks päevaks nii edukad riigid? Mis on need väärtused, millele need ühiskonnad on olnud rajatud?

Loomulikult on mänginud erakordselt olulist rolli ettevõtlus – me kõik oskame nimetada mitut üleilmset brändi ükskõik millisest Põhjamaast, Volvost ja IKEAst Legoni. Kuid see pole nende edu ainus põhjus.

Oluline on ka tasakaal ettevõtluse ja riigivalitsemise vahel ning vastastikune usaldus. Keegi ei tule lagedale ideega järsku koondada nelja aasta jooksul 50 protsenti ametnikest (nagu praegu reformijate kodulehelt riigiuuendus.ee lugeda saab) selleks, et maksta ülejäänutele kõrgemat palka. See näitaks probleemide olemuse täielikku mittemõistmist, kardetavasti liigituks äärmusluse alla.

Põhjamaade poliitikakujundamine on olnud väga avatud, üleilmses kontekstis võrdlemisi reformimeelne (meie mõistes ehk mitte, aga seal on lihtsalt tavaks asjad põhjalikumalt läbi arutada, kuna kiiresti, aga valesti tegemine pole mingi väärtus). Lisaks on sealne ühiskond väga egalitaarne – mõistlik poliitik käib tööl jalgrattaga (ja ettevõtja sõidab vanemat tüüpi Volvoga). Ebavõrdsus (mis suuresti on põhjustanud ja põhjustab rahulolematust) on väike.

Kuid – selle “reformimeelsuse” juurde kuulub siiski kindlalt valitsuste võimekus ja tahe investeerida inimkapitali (tervishoiu- ja hariduskulud) ning säästa inimesi üldiselt vabama kapitalistliku korraga kaasaskäivatest raskustest majanduslanguse korral. See on miski, mille kohta Taanis kasutatakse mõistet flexicurity.

Majandusteadlased on läbi aegade olnud segaduses Põhjamaade majandusedu vaadates, arvestades et nende valitsemiskulud on nii suured, kuid see ei ole neid ühiskondi edu saavutamisel vähimalgi määral takistanud. Mingeid imelahendusi loomulikult pole, aga ma pööraks pilgu pigem sinna kui tagasi 90ndatesse.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.