Teatriarvustus. “Aken orkestrimaailma”: teatriseiklus orkestriga

Aken orkestrimaailma I Foto: Rahvusooper Estonia

Kas teate, kuidas kõlab tšembalo või orel ning millist muusikat saab teha kirjutusmasina ja liivapaberiga? Oma seiklusrohkel teekonnal Estonia teatris on Georg Udukübar avastanud nii mõndagi toredat. Eriti meeldib talle orkester, kus on väga palju huvitavaid ja erilise kõlaga pille. Kontsertetenduses „Aken orkestrimaailma“ saavad noored koos Udukübaraga tutvuda erinevate pillide ja nende ajalooga. Estonia solistide ja orkestri esituses kõlab muusika Händelilt, Rossinilt, Mozartilt, Ellerilt, Pärdilt ja paljudelt teistelt tuntud heliloojatelt.

LavastusAken orkestrimaailma
Lavastaja: Mart Mikk
Teater: RO Estonia
Kestus:  1 tund
Esietenduse kuupäev: 4. aprill
Külastuse kuupäev: 5. mai

Kõige meeldivam koht oligi tõenäoliselt rõdu esimene rida, kus mul õnnestus istuda. Etendus algas pimeduses ja paar minutit sain kinnisilmimuusikat kuulates tunda maksimaalset puhtast naudingut. Lootsin, et nii kõik jätkubki, kuni minu rahu rikkusid eredad valgussähvatused, justkui oleks ma sattunud tehnopeole ja see hetkeks kurvastas mind (aga hästi korraks ja hästi natuke).

Varsti ilmus välja Georg Udukübar ja alustas lõbusalt orkestri pillide tutvustamist. Iga instrumendi juures lasi ta natuke mängijal demonstreerida ka heli. Saime kuulda (vist) iga pilli üksinda kõlamas ja ka koos teiste perekonnaliikmetega (keelpillid, puhkpillid, löökpillid) ja mõned palad hõlmasid erinevaid kombinatsioone.

Ilusaim, huvitavaim ja meeldejäävaim etteaste oli kandlega. Toolile oli istutatud kaunist kleiti kandev ja kaunite juustega kaunis naine, käes oli tal kannel. Heli, mida ta sellest välja võlus, muutus koos temaga üheks imeliseks tervikuks. See heli oli teisest, paremast maailmast. Tahtsin sulgeda silmad, et reisida sellesse paremasse maailma.

Hariv formaat on minu silmis alati kõrgel kohal. Mitmel korral tuli silmapilgutusepikkune mälestus kooli muusikatunnist, kus enamasti tuli õpikust lugeda ja meelde jätta, et osata pilli nimetus ja välimus kokku panna. Mitteformaalne haridus teeb elu ilusamaks!

Ma ei pea end rumalaks, aga kui asi teatrit puudutab, tuleb mul tõdeda, et mugavustunde tekitamiseks tuleb eksperimendiväliselt (nt minusugustel inimestel) alustada algusest. Lapsena jäid mul lastelavastused nägemata ning nüüd tundub see seda enam vajaliku esimese tasemena. Lastelavastused ongi tihti meeldivamad olnud kui klassikaline draama.

Klassikaline muusika oli mu silmis tihedalt seotud teatriga selles mõttes, et istud samamoodi ja ootad kuni ära lõppeb. Seega pole ma orkestrivõlusid varem palju avastanud. Oma praeguses amaetiski olen süvenenud sellesse võrdlemisi vähe. Võib öelda, et ma pole osanud korralikult seda tajuda. See kord hõljusin mööda määramata teekondi ja orkestrimaailma aknaavast kostus võluflööt (nagu trailer filmile) ja tõmbas mu sisemuse oma viisi järgi elama. Kuulsin esimest korda elavas esitluses (küll väikest osa igast, aga siiski) hulka meistriteoseid, mida ma olin juba õnneks selleks ajaks ka varem iseseisvalt avastanud. G. F. Handel’i Lubage mul nutta – G. F. Handel;,  Strauss’i  Nõnda kõneles Zarathustrahommikune lugu Edvard Griegilt. 

Tahaksin öelda, et olen unistanud kuulda neid palu elavas esituses, kuid see poleks päris tõsi.. ma isegi ei ole.. häbitundega pean tõdema, et ma pole eriti mõelnudki selle peale, et võiksin klassikalisi lemmikteoseid avalikult ja rahvarohkes kohas nautida. Mulle tundub, et avanen kuidagi paremini eraldi muusikat kuulates. Probleem seisneb selles, et mul puudub piisav enesekindlus, et lubada endal avaneda, eriti võõraste inimeste ees. Ma teadsin ja nägin, kuidas ma pole ainuke, kelle hing tantsib.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)