Kui räägitakse linnahaljastusest või rohelisest linnast või linna ökosüsteemist, siis roheluse keskmesse mõeldakse alati suur puu. Tema on rohelise linna kujund, esineb paljudel embleemidel, tema kaudu mõõdetakse paljuski seda, kui roheline linn tegelikult on. Puid on ju hea kokku lugeda, tükiarv on kõigile mõistetav. Milline on aga puu roll linnas?
Pelgepuu, varjupuu
Linnapuud tunduvad vahel olema saadikud hiitest, mille kaotamise raskust meie sisemine talupoeg ikka kaasas kannab. Nii nagu on anonümiseeritud liha – meile toimetatakse kätte ajaloota vorst, samamoodi on anonüümsed ja teadmata päritolu ka puidust asjad (sageli veel kujuteldavast puidust, mingist massist) ja istandustes kasvatatud alleepuu klassi kuuluvad istikud, kes sirgete ja jäikadena kevaditi tänavatele ilmuvad. Nad toestatakse kolme suure vaiaga, nende külge kinnitatakse kastmiskotid ning jäetakse nad omapäi tänavaruumi rohelust tootma. Kui neil õnnestub kasvama minna, siis lõigatakse ja piiratakse neid iga kindla aja tagant, et nad säilitaksid oma sellesse kohta ette nähtud vormi. Selliste alleede suhtes ei teki enamasti kellelgi pikka aega emotsionaalselt sidet, sest alleedele seatud jäigad piirangud loovad neist ühtse rohelise “klotsi”, kust üksikisikud – puud – esile ei tõuse.
