Lootusetu rabahulkurina küsitakse mult sageli, kas mõni eriline paik on veel käimata. Kas on midagi sellist, mis kriibib hinge? Selle peale olen tavaliselt muigama hakanud. Jah, on küll. Natuke hakkab isegi häbi, sest üks tõeliselt rabausku inimene võiks võtta ette rännaku Muraka rappa.
Kõigepealt hakkasin kuulma lugusid ühest suurest ja eriti avarast rabast, kuhu igaühel polevatki asja. Suurtel sooväljadel olla nii tümasid kohti, et kahejalgne ei saavatki läbi. Siis sattusin nägema Rein Marani kunagist lühifilmi „Kandlekuusk“. Aastakümneid vanad kaadrid Muraka rabal uitavast Juhan Lepassaarest näitasid, et kuuldu vastab tõele. „See on seiklus, mitte lihtsalt üks jalutuskäik rabal,“ mõtlesin ma.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (80)
