Olles äsjailmunud raamatu „100 aastat luuret ja vastuluuret“ mõju all, mille on ladusaks looks „Eesti 100“ raamatusarja jaoks kirjutanud Ivo Juurvee, tekkis tahtmine tavapärase välispoliitilise temaatika mitmekesistamiseks avada pisut „nähtamatu rinde“ rolli. Iseenesest on teema nagunii meile alati läbi ajaloo olnud aktuaalne, kuivõrd Eesti asub otse selle rinde traditsioonilisel paiknemisalal nii geograafiliselt kui poliitiliselt. Ega selles mõttes suurt vahet polegi ei esimese ega praeguse iseseisvusaja vahel.

Teisest küljest on laiema avalikkuse tähelepanu alt reeglina väljas asjaolu, et iga riik luurab ja töötab teda luuravate oponentide vastu. See on paratamatus.

Pealegi on see meie alaline pea-Nemesis ikka jätkuvalt seesama – teispool idapiiri. Ka uuema aja kollektiivsed julgeolekupoliitilised koostöövormid ei kaota seda vajadust ära, nagu sedastati meie kolme teenistuse – välisluure, sõjaväeluure ja KAPO juhtide osalusel toimunud eelviidatud raamatu hiljutisel presentatsioonil, mis toimus vanemale põlvkonnale teatud vihjena mõjuvas endises nn. Viru valuutabaaris. Kuid mis veelgi olulisem – nende suuresti saladuskatte all töötavate ametkondade üheks olulisemaks funktsiooniks igas riigis, ka meil, on riigi juhtkonna varustamine otsuste vastuvõtmiseks vajaliku sisendinformatsiooniga valdkondades ja teemadel, kus selle info hankimiseks on vajalikud spetsiifilised töövõtted ja -meetodid. Lisaks veel riigi jaoks tundliku informatsiooni kaitse ning võitlus meie omariikluse igat masti õõnestajatega – olgu välisvaenlastega ja nende käsilastega või ka ühiskonda seest määndavate korruptantidega.

Miks ma sellest kirjutan? Sest viimasel ajal on maailmapoliitikas toimunud või toimumas mitmeid olulise kaaluga sündmusi, kus hoolikamal vaatlemisel võib märgata eelkõige luurete tegutsemise ilmseid jälgi.

Skripali juhtum

Esimesena kerkib kohe väga laialdast tähelepanu ja rahvusvahelisi pingeid tekitanud juhtum Venemaa endise sõjaväeluuraja ja tema tütre mürgitamisega seoses Suurbritannias. Selle tagajärjel pingestusid mitte ainult Venemaa suhted lääneriikidega, vaid puhkes ka sisuliselt pretsedenditu luurete vastasseis. Kusjuures lääneriigid ilmutasid harvanähtavat solidaarsust hinnangutes kui ka vähemalt osaliselt mõningal määral ootamatut jõulisust oma praktilistes vastusammudes.

Skripalide mürgitamises kasutatud nüüd Novitšoki nimetuse all tuntuks saanud keemiarelva päritolu omistati Venemaale ja läbiviidud operatsiooni tunnused viitasid samuti Vene eriteenistustele. Jättes kõrvale kogu sellele mürgitamisele järgnenud saaga riikidevahelises suhtlemises ja sanktsioonidega seoses, märgiksin vaid ära, et üldise poliitilise kliima halvenemise varjus toimus pretsedenditu nö. spioonide väljasaatmine. Sellega tekitati uus operatiivolukord, sest nii massiline ja järsk eriteenistuste kaastöötajate eemaldamine asukohariigist tekitab paratamatult nende teenistuste vastavasisulises töös vähemalt mõneks ajaks n-ö. augu. Teisest küljest, suur osa kogu selle protsessi käigus liikunud informatsioonist ja analüüsist, nagu ka konkreetsete meetmete ettepanekud ja teostus põhinesid suuresti just luuremaailmast saadule. Kusjuures on põhjust arvata, et see poliitiliselt kriitiline protsess veel jätkub ja koos sellega ka paralleelne infosõda, aga varjatult ka terav luurevastasseis.

Põhja-Korea juhtum

Esmapilgul võib tunduda, et mis sellel on pistmist luuremaailmaga? Aga on ikka küll. Alustades kogu Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammi sisulisest hindamisest ja lõpetades osapoolte poliitiliste motiivide, tehniliste sammude ning otsustajate pingete ja aktsioonide eskalatsiooniks valmisoleku hindamisega. Seda kõike tehti just eelkõige intensiivse, nii sõjalise kui poliitilise luuretegevuse käigus.

Ilmselt on esmapilgul ootamatul „väikese raketimehe“ Kim Jong-un’i rahuofensiivil ja selle käigus tehtud esmapilgul positiivsetel ettepanekutel mitmeid põhjusi. Nagu ka tema põhivastase – USA puhul. Kuid kindlasti võib nende hulka kanda põhjakorealaste poolt vastaspoolte, aga ka Hiina-taolise võtmeliitlase tegevuste prognoosi. Teiselt poolt aga oli ilmselt USA-l ja tema liitlastel samuti põhjust arvata, et sõjalise eskalatsiooni tegelik hind on lihtsalt liiga kõrge, kuigi võimalikus võitjas kahtlust poleks.

Kui jälgida rahvusvahelises meediaski avalikult liikunud informatsiooni näiteks Põhja-Korea sõjalise võimekuse ja tegevusstsenaariumite kohta või kogu poleemikat Põhja-Korea varjatud abistamisest Hiina, Venemaa ja veel mõne riigi poolt, siis kogu see info oli ilmselgelt pärit erinevatest luureallikatest.

Selles mõttes on tegu karjuvalt klassikalise juhtumiga, kus luuretegevusest saadavat informatsiooni kasutatakse oluliste poliitiliste otsuste tegemiseks. Samas võib kindel olla, et samamoodi valmistutakse ka võimalikuks fiaskoks poliitilise lahenduse otsimisel.

Iraani tuumaleppe juhtum

USA-Iraani vastasseis on pikemaajalisem teema. Kuid 2015.a. saavutatud mitmepoolse rahvusvahelise leppe tulemusena jõuti kompromissini, mis küll vist kedagi osapooltest ei rahulda ja millega loodetakse märkimisväärselt piirata Iraani režiimi võimalusi oma tuumarelva valmistamiseks. President Trump on alates oma valimiskampaaniast rääkinud selle leppe ebapiisavusest ja seetõttu selle ümbertegemise vajadusest või siis senise leppe vastu leevendatud rahvusvaheliste karmide sanktsioonide uuesti karmistamisest, kui uut lepet ei tule.

Iraan on Venemaa toel loomulikult totaalselt vastu, Lähis-Idas oluline jõukeskus Iisrael sama loomulikult poolt. Nagu isegi viimaste liitlaseks saanud, enamikes teistes küsimustes aga jõuliselt iisraellastele vastanduv Saudi-Araabia. Eurooplased, nagu alati, kõhklevad. Mõistavad küll, et on probleeme, kuid lähtuvad tavapärasest filosoofiast, et „parem varblane peos, kui kurg katusel“…Eks nende pilku hägustab ka asjaolu, et Iraan oma suuruses on apetiitne turg Euroopa firmadele ja isegi status quo säilimine võimaldaks kasvõi mõneks ajaks ühe pingeallika laua alla lükata.

Siiski sai president Emmanuel Macron oma hiljutisel USA riigivisiidil maha ehtprantslaslikult elegantse pakkumisega: mitte puutuda vana lepingut, mida nõuab Trump, vaid täiendada seda lisalepinguga. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu sai aga maha pretsedenditu presentatsiooniga, kus slaidi- ja fotoesitluse abil demonstreeris Iisraeli luure (sic!) saadud dokumentaalset tõestust, et Iraanil oli salajane, maailma ja ka läbirääkimispartnerite eest varjul hoitud tuumarelva arendamise programm, mida ametlikult on nad kogu aeg eitanud. Sõnum oli lihtne – pärslasi ei saa usaldada. Sellega püüdis hüüdnime Bibi kandev peaminister mõjutada Trumpi mitte andma järgi eurooplastele ja minna radikaalsemat uue leppe teed. Kusjuures ilmselgelt luureandmete analüüsile toetuvalt ollakse kindlad, et Iraan sellega ei nõustu, mida tolle president on ka juba väljahõiganud. See aga tähendaks USA surve tugevnemist Iraanile. Iisraelile, kes peab just Iraani oma suurimaks ohuks praegu ja nähtavas tulevikus, see sobib.

Tegelikult võib väita, et just Iraaniga ja temaga seotud teistes riikides nagu Süüria, Liibanon, Iraak, on käinud juba mõnda aega vägagi intensiivne luuresõda, milles juhtivateks jõududeks on ameeriklaste, vähemal määral brittide ja prantslaste ning nende vastaste Iraani, Venemaa ja Süüria valitsuse kõrval veel Türgi, Saudi-Araabia ja veel mitmed riigid. Võib isegi väita, et nähtavad sõjalised aktsioonid seal on tegelikult väga intensiivse varjatud luuresõja otsene tekitaja, aga ka selle tulemuste tarbija. Sama käib ka Iisraeli-Palestiina vastasseisu kohta, kus suur osa sõjalisest tegevusest põhineb üliintensiivse, juba aastakümneid kestnud luuresõja käigus saadud informatsioonil.

Kuivõrd aga Lähis-Idas, hetkel rõhuasetusega Süüriale, on maad võtmas suurema tähendusega vastasseis, mille eskaleerimise abil on Venemaa suutnud vähemalt selles võtmepiirkonnas saada taas regionaaltasandi suurmängijaks, siis võib täna vaid kurvastusega konstateerida, et nn. varisõda, mis rahvusvaheliselt tuntud termini all „proxy war“, on paiguti jõudmas väga ohtliku kokkupõrke võimaluseni kahe põhivastase – Venemaa ja USA – vahel. Seejuures püüavad siiski mõlemad osapooled asja kuidagi vaos hoida, mille juures on abiks ka teatud luureinfo vahetus, otsekommunikatsioon sõjaväelaste vahel ja ka, näiteks, viimatise Süüria valitsuse keemiarelvaobjektide vastu tehtud USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühise raketirünnaku puhul venelaste aegsasti detailne hoiatamine eskalatsiooni esile kutsuda võivate nendepoolsete inimohvrite vältimiseks.

Kuid apoteoosina näitas hiljutine verepulm Deir-es-Zor’i nimelise Süüria linna lähistel – kus paarsada vene päritolu palgasõdurit, mõningatel andmetel ka mõnikümmend eriväelast, said koos kohalike liitlastega hävitava löögi osaliseks ameeriklastelt -, et luureinformatsioonil põhinenud ameeriklaste tekitatud löögivalmidus andis võimsa sõjalise ja ka poliitilise tulemuse. Teisest küljest aga näitas see ka tegelikkust, kus allajäänute adekvaatse sõjalis-poliitilise otsuse jaoks ei piisa ei heast luureinformatsioonist ega heast vastaspoole tahtest, kes, nagu antud juhul ameeriklased, lausa korduvalt hoiatasid oma vene vastaspoolt, et ründeaktsiooni naftakompleksile ei tasuks korraldada. Otsustavaks saavad hoopis kõike seda ignoreerivad sõjalised või mingi muud huvid. See näitab kujukalt nii luureteabe olulisust kui ka selle allutatud olemust otsustajate jaoks.

Igal juhul ei toimu tänapäeva maailmas ühtegi olulisemat poliitilist, ammugi veel sõjalist sündmust, mille taustal poleks suurt, sügavat, kuid märkamatut luuretööd. Hea, et ka meie siinmail hakkame sellest rohkem avalikult rääkima ja loodetavasti edaspidi ka paremini mõtestama vajadust oma efektiivse luurealase infokogumise ja analüüsi võimekuse järele.