Nagu ilmselt paljud inimesed, ei saa ka mina kuidagi hakkama ilma söömata. Peale maailmakuulsa joogi Yoghananda raamatu lugemist olen küll proovinud, aga üle paari päeva sellest midagi välja ei tulnud.
Seal nimelt oli üks katoliku nunn Therese Neumann, kes toitus valgusest ja palvetest ning oli ikka heas toitumuses. Ning hindust joogi Giri Bala, kes polnud lausa 50 aastat ivagi hamba alla saanud. Ma palvetada ei viitsinud, ning vist seetõttu hakkas kõht lihtsalt rõvedalt valutama, pea keerutama ja suurt isu polnud edasi nälgida. Eriti kuna kaks päeva peale mu imelist dieeti toimus ühes parimas Tallinna restos sõbra sünnipäev.
Ma küll plaanisin alguses, et saabun kohale kui pühak, valgesse linasse mähituna ning kerge sinistest led’dest ehitatud halo pea ümber ning toitun vaid Chablis’t. See plaan kukkus tolmuks hetkel kui eelroad, millest olin suureliselt keeldunud, lauda toodi ja kõik vitsutama kukkusid, ise mõnust niutsudes. Murdusin, kutsusin kelneri tagasi ja teatasin vaikselt et ma mõtlesin ümber. Ning palusin kõik kolm käiku ja kiiresti.
Restoranidel on kummaline mõju inimesele
Kuigi ma eriti liha ei söö, siis suussulavast fileetükikesest, õrnast ulukilihast või carapacciost on teinekord nõrgendatud vastupanuseisundis raske ära öelda. Tihti on see atmosfäär, serveering, seltskond või hoopis teenindaja sulnid sõnad, mis sunnivad alluma baaskirgedele ning tellima kõike, mida silm haarab.
Olen üsna kaugel sellest, et üles pildistada oma suutäisi ja ka teisi sundida neid vaatama. Kuid siiski on toidu serveerimisel ja väljanägemisel massiivne osa mängida maitseelamusel. Paari detaili või kompsitsioonilise kavalusega võib ahvatleda klienti ülepeakaela armuma ja tagasi tulema.
Tallinn on täiesti kena valikuga oma väiksuse kohta ning ei ole põhjust häbeneda kohalikku köögikultuuri.
Ma ei räägi muidugi kõigist ligi viiesajast söögikohast linnas, vaid pigem sellest viiekümnest, kelle pingutused ja fantaasia ka oma hinda väärib.
Financial Times‘le aastakümneid restoranide arvustusi kirjutanud Nicholas Lander oli väga üllatunud meie restoranide heast tasemest ja laiast valikust. Eestlase kriitilisusele taoline jutt muidugi usutav ei tundu, ent mina pigem nõustun. Olles kõigis restodes vähemalt korra käinud, ning paljusid väliskülalisi ja enda kliente ka võõrustanud ja erinevaid kohti soovitanud, väidan, et Tallinas leiab väga head taset, kui teada kuhu minna.
Palju on kaeblemist olnud hea tooraine puuduse või värskuse üle, ent seda ei maksa üle tähtsustada. On teada fakt, et planeedil pole näljaprobleemi, vaid on logistikaprobleem.
Värske tooraine on kahtlemata pingekoht köögis, ent mitte Eesti asukoha tõttu vaid tegelikult logistika pärast.
Värsket, eksootilisemat kaupa ei jõua piisavalt, koordineeritult ja odavalt siia kohale. Samas Tai Boh’i restorani tailastest koosneva tiimi peakokk Khampan suudab täiesti autentset Aasia kööki kokku võluda saadaolevast toorainest. Küll vahest on tulnud ka kaupa tagasi saata, et kvaliteeti hoida, aga seda juhtub kõikjal. Toomas Lääts Klausist ja mitmed teisedki kütivad oma toorainet ise turult ja metsast, ka see lähenemine on väikest vimplit väärt. Selles kliimas tuleb olla leidlik. On hullemaid kohti planeedil, kus restorani pidada.
Restoranide nädal – tipprestoranide menüü sõbrahinnaga
Siinse turu dünaamilisust ja elujõulisust näitab ka see, et tegelikult iga kuu avatakse Tallinnas mõni uus söögikoht ning aastas ka üks-kaks taolist, mis üllatavad ja tagasi meelitavad. Eks selle arvelt ka mõni peab uksed sulgema, ent reeglina ei jääda neid ka taga nutma.
Selleks, et ka tallinlane rohkem heasse restorani satuks ning end tihedamini taevaliku toiduga hellitaks, toimub juba mitmendat aastat 1-7.novembrini restoranide nädal. Seda ei maksa kindlasti massiürituseks peljata, tipprestoranid on esindatud oma tavapärase menüü roogadega ning pakuvad neid kolmveerandi hinna eest. See on hea viis sõpradega gurmaanitsedes mitmeid häid restorane läbi ratsutada ja uusi lemmikuid otsida.
Ahjaa, muuseas, soovitan proovida seda eelpoolkirjeldatud “Alani restoranidieeti”. Ehk siis 2 päeva eelnevalt mitte süüa. Seejärel heasse restorani sattumine mõjub täiesti religioosse kogemusena.
Alan Adojaan
Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)
