Vene müüdi muutumine toob uue aja ja puudutab iga inimese elu Eestis.

See artikkel on tasuta lugemiseks kampaaniapakkumise “Edasi võtab vastu uusi lugejaid” raames. Ajakiri Edasi sai septembris 9-aastaseks ja tähistame seda 2 kuud (september-okoober) kestva sünnipäevapakkumisega. Kutsume kõiki kvaliteetsest väljaandest huvitatud lugejaid Edasiga tutvuma – iga päev on avalehel üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks, ja nii 61 päeva järjest. Kampaaniaperioodil sõlmitud tähtajalistele digitellimustele kehtib soodushind -15%, nii era- kui äriklientidele. Samuti kehtib soodushind paberajakirja tellimiseks. Rohkem infot: Edasi võtab vastu uusi lugejaid

Suuri valikuid ei tee inimene elu jooksul sugugi mitte väga palju, ehk 6–10. Sinna kuuluvad elukutse ja abikaasa valik, töökoht, palju lapsi jne.

Kui suureks valikuks kutsuda otsust, mis muudab liikumise suunda, siis rahvuslikult on Eestil neid siiani viimase 80 aasta jooksul olnud ainult üks, nimelt vabanemine Vene võimu alt 1991. aastal. Ühinemine Euroopa Liidu ja NATO-ga on kahtlemata ülioluline, aga riigi ideoloogia ju ei muutunud. Toimus lihtsalt olukorra järsk paranemine.

On tõlgendamise küsimus, kuidas suhtuda kogu maailma, aga eelkõige Euroopat tugevalt puudutavasse Ukraina sõtta. Minu versioonis on see 1991. aasta vabanemise järel tähtsuselt teine sündmus. Muutused, mis see Venemaa otsus kaasa toob, on ülisuured ja puudutavad iga kodanikku, tegelikult on juba puudutanud. Aga sõda veel kestab, me ei tea selle tulemusi, kuid osa väga olulisi asju on juba toimunud. Selles loos vaatlen ma Vene müüdi ja imago muutust, mille mõju kestab aastakümneid, osadel nähtustel põlvkondi.

Vene tavaarmee ei ole võitmatu tohutu jõud

Kuni sõjani teati, et Venemaal on 12 000 tanki, miljoneid mehi püssi alla kutsuda ja kui see mass liikuma hakkab, siis pääsu pole. Seda lugu levitas Vene propaganda aktiivselt ja ilmselt jäid kõik seda uskuma, venelased ise ka.

Usku kinnitas vene identiteedile oluline 9. mai sõjaväeparaad Punasel väljakul, kus tuhanded sõdurid kümnetest väeliikidest ilusates rivides etendavad võimsat näitemängu. Soome televisioon näiteks tegi omal ajal paraadist mitmel aastal otseülekande, nüüd tunduks selline otsus uskumatu rumalusena.

Meie suunas toimetas propaganda samuti aktiivselt. Ühte Eesti kaitseväe õppust kommenteeris Venemaa olulise propagandisti Margarita Simonjani abikaasa Tigran Keosajan 2016. aastal oma autorisaates nii: “Ärge ajage mind naerma oma mobilisatsiooniga. MiG-29 on Tallinnas nelja minutiga, Pihkva diviis poole päevaga!” Eesti ja Läti omaaegseid iseseisvuspäeva sõjaväeparaade on mõnitatud ja ilgutud YouTube’is tohutute vaatajahulkadega.

24.02.2022 alanud sõda lükkas kogu selle võitmatuse müüdi ümber. Ukraina armee ja kodanike vaprus purustas kõik imagod. Venemaal on tanke, aga enamik neist rikkis ja tuhandeid vanarauana Ukraina põldudel, Pihkva diviisi Tallinnas ei ole ja paljud sõdurid nüüdseks juba surnuaedades.

Teadmine, et Vene armee ei ole nii vägev, kui oletati, on võimaldanud suuri strateegilisi muutusi. Soome ja Rootsi on NATO-s, väikesed riigid investeerivad kaitsesse ja sõjatööstusse, sest koos sünnib jõud, mida Venemaa kergelt alistada ei suuda. Psühholoogiliselt on see teadmine meiesugustele riikidele äärmiselt tähtis.

Putin ei ole suur strateeg, vaid ajaloo äpu

Putini ülistamine nii läänes kui ka meil kestis väga kaua, tegelikult peaaegu Ukraina sõjani. Paljude, eelkõige muidugi venelaste arvates on tegemist ajaloo suurkujuga, kes taastab impeeriumi ja vene vägevuse.

4. novembril 2015 ehk pärast Krimmi okupeerimist rääkis nüüdseks hingusele läinud Tallinna TV saates “Meedia keskpunkt” Putinist nii: “Putinil on mingi eriline karisma… ta on suutnud teha Venemaa maailma poliitikas suureks tegijaks… Euroopa juhid kahvatuvad tema kõrval ja mis barakk (just nii see oli – RR) Obamast on saanud? Putin teeb trenni, laseb ja lendab, läheb leopardipuuri, ujub vee all ja vee peal… Eestlased on õnnelikud, niikaua kuni on Putin…”

Ukraina sõja alguse sekundil muutus kõik. Väljaspool Venemaad Tallinna TV laadne Putini mõõdutundetu ülistamine ei tule enam kõne alla. Ta on lihtsalt kurjategija, keda enam kunagi ei võeta n-ö suurte poiste lauda.

Valusad protsessid veel käivad ja Venemaal on tema imago veel kõrge. 19. augusti Ekspressis kirjutab Andrei Hvostov, et “Kreml ja Venemaa rahvas on seljad kokku pannud, keeldudes nägemast sõjalist katastroofi”. Kreml tähendab täna veel Putinit.

Aga 7. oktoobril saab ta 72 ja see pole enam poisikese iga. Kaasajal töötatakse küll kõrge vanuseni välja, ent lõpuks teeb loodus ikka oma töö. Missugusena jääb Putini kujund ajalukku, on aga nüüdseks juba selge. Väljaspool Venemaad on see mingi “Stalini poeg”, kes ilmselt jääb Nürnbergis süüdi mõistmata, ehkki ta seda vääriks. Venemaal nähakse teda ilmselt hoopis teisiti, ehk Stalini enda tasemega poliitikuna, aga aeg annab arutust. Küllap aja jooksul saab ka seal rohkem inimesi aru, et Putini armastamine ei vii edasi, vaid tema vari varjab rahva eest päikese.

Vene maailma ahenemine

Termin “Vene maailm” tuli käibesse 2007. aastal, kui Putini ukaasiga loodi samanimeline organisatsioon. Selle eesmärk oli vene keele ja kultuuri laiendamine välismaal. Tegemist oli aga puhta šovinistliku masinaga Kremli käsutuses, mille eesmärgiks maailmavallutus humanitaartehnoloogiliste vahenditega.

Meie oleme seda venestamise survet tundnud kogu nõukogude aja, mil enamik tekste, märke ja sümboleid asendati vene omadega. Suur osa Tallinna tänavanimedestki olid ju kas vene poliitika-, sõjandus-, teadus- või kultuuritegelastega asendatud. Nii oli see kõikides NSV Liidu linnades ja asulates. Enamik kirjandusest, kunstist, filmikunstist ja muusikast teenis ju Vene ideoloogia eesmärke. Haridusest ei maksa rääkidagi. Tartu ülikooli humanitaartudengid tegid nõukogude ajal vähemalt 10 punast eksamit NLKP ajaloost kuni teadusliku kommunismini välja.

Vene märkide ja sümbolite füüsilise muutmise esimene laine tuli loomulikult 1991. aasta järel. Ukraina sõjaga algas teine etapp, kus Vene humanitaarstrateegia saab sisuliselt järjest vähem tähtsaks.

Alles sõda võimaldas Eestis hakata läbi viima üleminekut eestikeelsele koolile. Paarikümne aasta jooksul enne sõda õnnestus see poliitiliste jõudude survega ja eelkõige vene häälte lootuses valimistel efektiivselt seisma panna.

Vene keele laienemine just postsovetlikele aladele oli Moskva tähtis eesmärk ja on tänaseni. Eestis toimus näiteks 2019. aasta kevadel “absoluutne etteütlus”, kus Tallinn positsioneeris end lihtsalt ühe vene linnana. See oleks toimunud uuesti 2022. aasta märtsis, kuid sõja algus segas.

Praegu annab Vene maailma ahenemine ennast tunda kõikjal. Vene keel kaotab kiiresti tähendust rahvastevahelise suhtlemise keelena.

Radio Prague Internationali andmetel vähenes Tšehhis huvi vene keele õppimise vastu kaks kolmandikku.

Vene filme vaadatakse vähem, propagandafilmid jäävad enamikus vaid uurijatele ja fanaatikuile. Ka Eestis on täna veel riiulitel kümneid miljoneid veneaegseid raamatuid, mille kasutamine lugemiseks on väheusutav ja millega aja jooksul tuleb midagi ette võtta. Just praegu tehakse paljudes riikides sõja- ja propagandamonumentide suurpuhastust.

Suure Isamaasõja imago lagunemine

Ukraina sõja algushetkel kaotas Putin Suure Isamaasõja, seda algul väljaspool Venemaad. Võit Teises maailmasõjas on vene identiteedi alus. Euroopa fašismist vabastamise loosung võimaldas kuni sõjani ette võtta ükskõik milliseid aktsioone ja neid eelkõige oma rahvale “püha sõjana” valgustada.

Venemaa sees püsib see kujund veel tänaseni tugevana ja seda toetab massiivne propaganda, eeskätt laste ja noorte suunas. Väljaspool Venemaad toimub Isamaasõja kujundi kiire lagunemine, sest Butšas ja Ukrainas toime pandud kuriteod on lähemal ja emotsionaalselt tugevamad.

Meie tegime selle eri vaadete konflikti läbi 2006. aastal pronkssõduri kriisina, mujal saab nüüd lihtsamalt hakkama. Maailmapildi erinevus lööb siiski aeg-ajalt tugevalt välja, eriti meiesugustes riikides. Kas metsavennad olid vabadusvõitlejad või bandiidid ja kas 1940 toimus vabastamine või okupatsioon, on tänapäevani teemana üleval. Tallinna linnavolikogu liikme Sergei Ptšjolkini Facebooki-postitus metsavendadest kui bandiitidest küttis kirgi veel selle aasta augustis, ehk absoluutse enamiku oma elust vabas Eestis elanud inimene on endiselt Vene ajaloomüüdi levitaja.

Siiski, mida kauem Ukraina sõda kestab, seda kaugemale jääb Suure Isamaasõja kujund ja mõju meie elule. 9. mail pronkssõduri juurde viivate nelkide hulk väheneb aastate jooksul samuti.

Venelane ei ole enam eliitohver

Vene meediast ja sotsiaalmeediast võib kergesti leida tuhandeid lugusid, kuidas just endise NSVL-i liiduvabariikides venelasi nii poliitiliselt kui keeleliselt diskrimineeritakse. Terminiga “russofoobia” sai õigustada ükskõik milliseid poliitilisi aktsioone, mis tõid muutusi nõukogudeaegsetesse praktikatesse.

Kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov kuskil Balti riikidest rääkis, siis peaaegu eranditult ainult venelaste diskrimineerimise võtmes ja palvena lääneriikidel see olukord lõpetada.

Ka Eestis oli see poliitilises kommunikatsioonis pea oluline teema, millega sai vaigistada paljusid aktsioone, ka eesti keelele üleminekut.

Ukraina sõda muutis olukorda radikaalselt. Rahvaste sümpaatia ei kuulu enam “diskrimineeritavatele venelastele”, vaid elu eest põgenevatele ukrainlastele. Riigid on nende abistamiseks loonud suuri ja mahukaid struktuure.

Siseriiklikult vähenes järsult võimalus ennast ohvrina kujutada ja see on loonud täiesti uue poliitilise õhkkonna. See oli ka üks peamisi põhjusi, miks Keskerakond kiiresti lagunes, sest erakonna eestikeelsed liikmed ei saanud enam olla seotud Vene maailma levitava ja kaitsva ideoloogiaga.

Sõja algus muutis veel paljude valdkondade imagot tundmatuseni. Vene ajakirjandust ei võta enam keegi ajakirjandusena, vaid puhta propagandana halvas mõttes.

Paljud kultuuritegelased sattusid kahvlisse, kas toetada sõda, loobuda loomingust või minna välismaale. Koos sellega langes järsult vene kultuuri maine. Sport eraldus maailma spordist dopingupettuste tõttu juba varem, aga sõda pani viimase pitseri. Ka sportlased pidid ennast positsioneerima sõja toetajateks või vastasteks ja tehtud otsus jääb nende kuvandit saatma kogu karjääri jooksul.

Tegelikult puudutas sõda kõikide valdkondade imagot Venemaal, plusse sellest ei saanud keegi.

Kokkuvõtteks. Keegi ei ole Venemaad kahjustanud rohkem kui Putini otsus rünnata Ukrainat. See on uskumatu saavutus, suurem kui kõik maailma poliitikud kokku oleks suutnud. Vene imago järsk muutus loob aja jooksul eeldused, et äkki kunagi saab rusikaid raputavast ja naabreid vallutavast impeeriumist lihtsalt riik. 24.02.2022 lõi selleks suuremad eeldused kui miski muu meie poolt nähtav.