Edasi sügisnumbri kaane on teinud animaator Sander Joon. Küsisime autorilt, kuidas see idee sündis, ja uurisime temalt kui kunstnikult, kust leida meile kõigile – üksikisikule ja riigile – arenguks nii vajalikku loovust.
Meie sügisnumbri juhtmõte on déjà vu. Mis sulle selle väljendiga seostub?
Esimesena meenub ajasilmusefilm “Groundhog Day”, kus Bill Murray korduvalt sama päeva läbi kogedes elu lõpuks nautima hakkab. Tekkis kohe tahtmine seda uuesti vaadata.
Esikaanel on sinu töö, räägi palun selle sünniloost, kuidas selle ideeni jõudsid?
Alustasin esmalt kordustest: identsed tegelased, korduvad tegevused, peegeldused… Kaane idee hakkas veerema, kui lugesin käesoleva numbri peaintervjuud Jaan Einastoga. Einasto räägib, kuidas mäe tippu jõudes võime avastada midagi uut ja ootamatut. Ühendasin selle mõtte oma filmi “Sierra” ralliteemaga, mis on ühelt poolt samm tagasi tehtu juurde (déjà vu).
Teisalt teen ma üliharva illustratsioone. See mõjutab mind füüsiliselt: lähen üle kogu kere krampi, kui pean tegema pildi, mis pole animeeritud. Mu eesmärk oli luua pilt, mis peale vaadates ikkagi liigub. Auto on küll seisma jäänud, kuid toss, rallimehed ja autorattad lähevad edasi! Minu rallimehed avastavad uue mäetipu, kust üles (või alla?) kosmosesse ronida.
Ühes hiljutises Edasile antud usutluses ütleb Marju Lauristin, et Eesti arenguks on vaja loovust, kujutlusvõimet ning et seda on vaja kõigil, st mitte ainult humanitaaridel, vaid ka poemüüjal ja ettevõtjal. Sinu kui kunstniku käest on hea küsida, kust ja kuidas loovust saada. Anna mõni soovitus.
Nõustun Lauristiniga, et peab julgema teha asju, mis paistavad võimatud. Oleme inimestena laisad ja kipume tegema kõike harjumuspäraselt, aga juba väikesed sammud harjumuspärasest kõrvale aitavad loovusele kaasa. See muutus ei pea olema radikaalne. Näiteks võib kasutada mingit muud meetodit, tööriista või programmi. Mind inspireerib väga, kui keegi võtab oma animatsiooni stiili aluseks Exceli graafikud (“Average Happiness” (2019), Maja Gehrig), loob endast 3D-s tehisaruga avatari, kes end ise animeerib (“Backflip” (2022), Nikita Diakur), või teeb linnulärakatest lendava linnu animatsiooni (“Bird Shit” (2013), Caleb Wood). Ilma asjata ei ole joonistamistunnis üheks ülesandeks teise käega joonistamine. Seda ootamatult vibelevat joont peab vaatlema suure huviga ja hinnanguteta. Teisiti tegemises on suur potentsiaal millegi uue ja huvitava otsa komistada.
Mis sind ennast professionaalses plaanis hetkel enim köidab? Millega tegeled?
Arendan hetkel filmi, kus kohtuvad inim- ja kajakapere. Enamiku jaoks on kajakad ikka jube tüütud elukad ja ka Hitchcock tegi neile paraja karuteene. Soovin läheneda maailmale kajakate perspektiivist, sest kui teise nurga alt vaadata, siis on inimesed vahest veel tüütumad.
Lisaks on kajakate häälel mõnusalt vastandlik mõju. Ühelt poolt kõlavad nad kui häiriv autoalarm, samas rannas muutub nende hääl meeldivaks suve sümboliks. Oma loomingus otsingi üldiselt selliseid lahkhelisid. Asju, mida on võimalik mitmeti vaadelda ja tõlgendada.
Kui oleks sinu otsustada, siis mida ja miks võiks teha Eestis teistmoodi, et muuta meie elu paremaks?
Loovisikuna pakun, et lisaks riikliku kultuurirahastuse kasvatamisele võiks riik soodustada eraraha liikumist kultuuri ja loomeharidusse. Näen, et tugevate IT-spetsialistide kõrval on meil ka väga tugevad kunstnikud, keda maailmale näidata. Väikse riigina peame olema loovad oma maine kujundamisel. Lisaks heale SKP-le on meil vaja ka head ja kvaliteetset loomingut.
Samuti olen pikalt unistanud, et maksusoodustused tuleksid ka tervislikule toidule ja raamatutele. Hea toit ja lugemine panevad (loova) mõtte tööle.
Sügisnumbri tutvustust saab lugeda siit.
