Just ambivalentsus on see, mis “VICE VERSA” cool’iks teeb: lugudes on ohtralt kihte, millest osa üksteist nullib ja me jääme mõtlema, mida me just kuulsime? See lisab muusikale ka fantaasiat, kuulajale peab alles jääma kujutlusvõime, ja eelkõige peab jääma kahtlus. Kaks mina, kaks külge, kõik see on looja puhul sümpaatne, kerge skiso vaib peab kunstis olema, muidu jõuame lamedale maale, kirjutab Valner Valme pluuto plaati arvustades.
Plaat: pluuto, “VICE VERSA” (Sony)