Olen Oxfordis olnud kolm nädalat ja nüüdseks tunnen end siin linnas nagu kodus. Linn ise, kolledž, õpingud, inimesed – olen kõigega väga rahul. Uusi kogemusi on olnud nii palju, et kõigist kirjutada ei jaksagi.
Erinevalt Eesti ülikoolidest jaotub Oxford 38-sse kolledžisse
Kõik nad opereerivad enam-vähem iseseisvalt, olles nagu väikesed ülikoolid Oxfordi ülikooli sees. Enamus neist ei eristu õpetatavate ainete poolest ja kõikide ainete sisesesed õppekavad on samad, aga eristus tekib ajaloos, reputatsioonis ja poliitilistes kallakutes. Minu kolledž on Balliol, Oxfordi üks vanemaid ja mina muidugi ütlen et kõige parem. See loodi aastal 1263 ja see on ainuke Oxfordi kolledž mille kaaslooja oli naine, Šoti kuninga John de Ballioli naine Dervorguilla. Õpilastena hakati naisi siia vastu võtma muidugi veidi – 700 aastat – hiljem.
Kolledžite süsteemi kirjeldamine on tähtis, sest iga kolledž on oma väike kogukond, millel on oma eriline identiteet. Balliol on kõigile tuntud kui hästi progressiivne ja poliitiliselt vasakule kaldu olev kolledž. Näiteks oleme vist ainuke kolledž, kellel on olemas eraldi pagulastele mõeldud stipendium. Lisaks identiteedile loob see eriline kolledžite süsteem ka naljaka konkurentsi teiste kolledžitega. Meie naaberkolledž on Trinity, millega Balliol on vastandunud juba 300 aastat. Legendi kohaselt viskas 300 aastat tagasi Trinity õpilasesinduse president meie kolledži akendesse kive ja sellest ajast peale ei tohi ükski ennast austav Ballioli õpilane isegi mitte aeg-ajalt Trinity üle nalja teha.
Õppesüsteem on veidi harjumatu
Loengud on, aga need ei ole kohustuslikud, sest enamus õppimisest töötab läbi esseede kirjutamise. Meile antakse hirmutavalt pikk raamatute nimekiri ja esseeküsimus, millele me peame nädalaga vastama. Peale seda saame üksi või kahekesi õppejõuga kokku ja arutame selle nädala teemat.
Nädala jooksul peab iga õpilane oma aega ise planeerima ja keegi meid tagant ei torgi – ise peab raamatud leidma, ise peab arvestama kui kaua nende lugemine aega võtab.
Raamatutega on üpris lihtne, sest Oxfordi ülikoolil on VÄGA palju raamatukogusid. Olen juba korduvalt kirjutanud oma esseed Radcliffe Cameras, mis on Oxfordi üks tuntumaid ja ilusamaid hooneid. Päris mõnus on vaadata, kuidas turistid seal järjekorras seisavad samal ajal kui mina saan oma Oxfordi kaardiga väravates läbi lipsata. Oxfordi õpilased on turistidele eraldi vaatamisväärsus. Siis, kui me pidime sisseastumistseremooniaks ilusates riietes linnast läbi kõndima, oli seal hordide kaupa pildistavaid turiste. Isegi aiad olid püsti pandud, täitsa punase vaiba tunne oli.
Lisaks õpingutele on siin lõpmatult palju vaba aja veetmise võimalusi
Esimesel nädalal panin ennast peaaegu igasse organisatsiooni kirja, mis ette tuli. Nüüd ma muidugi veidi kahetsen, sest mu postkast on pidevalt täis kirju mõnelt looduskaitseorganisatsioonilt mille meililisti ma panin ennast ainult selle pärast kirja, et ma ei saa ju ometi vastata “ei” kui keegi mult kurva häälega küsib, kas ma hoolin jääkarudest. Samas osades organisatsioonides olen ma heameelega.
Oxford Union on Oxfordi üks kuulsamaid seltse – see on korraga nii maailma parim väitlusklubi kui ka koht, kuhu kutsutakse rääkima erinevaid kuulsaid inimesi. Selle semestri jooksul tulevad Unionisse rääkima Stephen Hawking, Tiibeti eksiilvalitsuse president, Steven Moffat (BBC Sherlocki ja Doctor Who looja), Wiz Khalifa, Taani peaminister, erinevad kirjanikud, poliitikud, teadlased ja Pamela Anderson. Just eile käisin nende hoonest läbi ja sain kätte oma eluaegse liikmekaardi.
Muude hobidega on mul ka hästi
Kuu aja pärast osalen Ballioli trupiga teatrivõistlusel. Viimati olin ma teatrilaval algklassides ja eks näis kuidas, see seiklus välja kukub.
Aastavahetusel lähen Oxfordi delegatsiooniga väitluse maailmameistrivõistlustele kohtunikuks (mis tähendab, et järgmisel aastal saan ilmselt minna juba väitleja) ja selle kuu lõpus lähen väitlema vanglasse. Eelmine aasta korraldas Harvard USA ühe vangla väitlustiimi vastu väitluse ning ma mäletan, et sellest sai üks väga ilus ja kuulus moment (Harvard muuseas kaotas). Ma olen väga õnnelik, et ma saan nüüd seda ise ka teha.
Mitte ainult ei ole see hoopis teistmoodi kogemus, vaid ka võimalus mängida mingit rolli selles, et vangid, kellest ühiskond üldiselt väga hoolida ei viitsi, saaksid oma vangis olemise ajaga teha midagi uut ja huvitavat.
See kõik on ainult pinnapealne ülevaade kõigest uuest, mida ma siin olen kogenud, aga enamus minu teekonnast on veel ees ja eks me näe, mida ma siin veel korda suudan saata.
Vikki Perijainen
Vikki Perijainen õpib alates Oxfordi ülikoolis ajalugu ja poliitikat. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma ühiskondlikest tähelepanekutest ning õpingutest ühes maailma mainekamas ülikoolis. Loe artikleid (5)