Nonii, tundub, et suuremad kannatused on selleks aastaks taas ühele poole saanud. Küll ikka kestis. Olen lahkelt igal aastal soovitanud vähemalt kuu kuskil kehatemperatuurile sarnasemas kliimas veeta, et ellu jääda. Sel korral – üle kümne aasta ja eksperimendi korras – otsustasin proovida, kuidas maitseb see tavalise eestlase elu.
Kuidas on tulla sirge seljaga läbi Mordori, nägu rahehaavleid täis ja karvad härmas, saba sorgus. Kuus kuud talve pole mingi naljaasi, et naeruvine näol läbi kepsutada. See on ränk retk roomata: pideva ohuga libastuda kõnniteel, kukkuda pudelisse või komistada suitsiidi ahvatlevale kutsungile.
Ent kas oli see vaid pelk kokkusattumus või minu psüühiline häälestatud nii positiivne, ent talv sel aastal ei tundunud üldse nii jõle kui algul kartsin. Ilmselt oli põhiline põhjus kenadel külmakraadidel, mis hoidsid maa valge, taeva sinise ja peletasid musta meele. Valgust ja rõõmsat ilma oli seekord kindlasti rohkem kui eelmistel talvedel ning see muudab oluliselt asja. Külm hoiab ka niiskuse eemal, vanamuttidel kondid ei valuta ning õhk on üldse palju puhtam haigustest ja vingumisest.
Täna Vormsile sõites enam jääle ei lubatud. Kohalikud muidugi sõidavad veel.
Need hullud käivad igal aastal seni kuni viimane suurem jäätükk on jäänud: ronivad kambakesi peale ja lükkavad aeruga hoogu Haapsalu suunas. See on selline omamoodi Vormsi sport kohe. Võistlus, kes on viimane, kes üle jää julgeb minna. Eks neid on ka jää alt läinud vahest.
Tegelikult meri on juba pooleldi lahti, seega rannahooaeg kohe algamas. Eestis mingist rannahooajast rääkida on muidugi absurdne. Iga kord imestan, kui keegi räägib. Et “peaks nüüd end rannavormi ajama”. Huvitav mida ülejäänud aasta tehti, siis võis vormist välja olla ja niisama lösutada? Samas kesklinnas tehti 200m raadiuses juba neljas Myfitness lahti, järelikult teema on tõsine. Rahvas teeb tõsist tööd võitluses talvepekiga, tihased rõõmustavad.
Kevad mõjub igaühele isemoodi. Mu ema näiteks on hakanud kuulama Powerit ja plaanib tõukeratta osta endale, tassib kokku emaseid ja isaseid astelpajupõõsaid ning tuuseldab maal ringi. Ise on soliidne inimene kuuekümnendates ja lugupeetud arst, aga kevadeti muutub imelikuks.
Paljud näiteks vahetavad kevadeti naisi välja ning uue trendina on tekkinud ka naistel komme vahetada mehi nooremate vastu välja. “Kolmkümmend pluss” peod on linna populaarseimad ning mis te arvate, mis seal toimub? Et minuvanused käivad hämaras toas üksteisel raugelt kätt silitamas ja romantilisi raamatufraase kõrva hingamas? Ei! Seal käib soodom ja komorra. Puhta prassimine ja ristsugutamine all nite long. Mehena sinna tantsule minna on täiega ohtlik. Kui sind päris tükkideks ei tõmmata, siis läbi tõmmatakse kindlalt.
Minu arust on tegelikult täitsa tore, et inimesed saavad vabalt oma keskeakriise läbi elada.
Või on üldse vale seda mingiks kriisiks nimetada, äkki pigem on see keskea tähistamine?
Omamoodi selebratsioon, puhul kui lapsed kannavad juba kaela ja eelmisest suhtest on siiber. Nüüd võtan elult viimast, enne kui tiss närtsib ja keha enam ei küsi. No miks ka mitte, me ei ela enam sajandialguse nullindates. Isegi lausa kümnendad on kohe läbi. Tärkav uus ajastu.
Kui vaadata iga päev ajalehepealkirju, siis mingeid piire-reegelid või norme peale eurodirektiivide enam läänemaailmas ei eksisteerigi. Kõige toredam, et keegi ei viitsi isegi enam nägu teha nagu hooliks või põeks millegi pärast, ongi selline tragikoomiline kaos. Eks see mingi moraalse pankrotiga lõpeb…ning siis algab uus renessans. Taas tõusevad au sisse moraal ja aated ning hakatakse uuesti kätt suudlema ning kõrva sosistama, naised muutuvad taas õrnemaks sooks ja hipsteritele kasvavad tagasi evolutsiooni käigus taandarenenud munad.
Kevad on käes ning sellega on vaja vaeva näha igal rindel. Nüüd on aeg ronida nagu kärbsed sooja toimel kiirelt akna vahelt välja. Lennata pakse karvaseid tagumikke järele lohistades spordiklubidesse rassima, et suvel kõrgemalt lennata. Kui trennis käidud, siis kaunimad kaltsud selga ja linna peale uusi paaritumiskaaslasi otsima või vanade seas inventuuri tegema. Pesitsemispaigad on vaja korda seada, oma elukesed tolmust puhtaks kloppida. Jälle taas vastu lenneldes suvele, mängima lille ja rohuga, veel võideldes nohuga.
Alan Adojaan
Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)
