Rainer Saks hoiab Eesti inimesi juba üle kahe aasta kursis Ukrainas toimuva sõja arengutega. Milliseid tähelepanekuid ta selle ajaga teinud on, miks Kremli narratiivid ikka ja jälle lääne meediasse jõuavad ning miks ta Euroopa Parlamenti otsustas kandideerida, rääkis Saks “Nädala intervjuus” Brent Perele.
Kõigepealt palju õnne, tubli häältesaak Euroopa Parlamendi valimistel! Üle 12 000 hääle.
Ma ei oska sellesse kui numbrisse kuidagi suhtuda. See on pigem protsess ja ma loodan, et need inimesed, kes hääle andsid, ei pettu selles ega kahetse valikut. See on nüüd minu probleem.
Nii et mingi võbelus on, et ega nad nüüd tühja ei andnud?
Inimestele võib tunduda, et kui ma valituks ei osutunud, siis see on tühja antud hääl, aga näiteks mina ise hääletasin ka viimastel riigikogu valimistel Parempoolsete poolt. Ma pole elus varem andnud häält erakonnale, kes parlamenti ei saa, vaid hääletanud erakonna poolt, kes kindlasti sisse saab. Nüüd saan esimest korda aru, miks see hea oli. Sest ma pole kuidagi seotud protsessiga, mis praegu Toompeal käib. Ma olen teinud õige otsuse ega taha seda protsessi toetada. Ma ei räägi siin isegi opositsioonist või koalitsioonist eraldi, vaid toimuvast laiemalt. Eesti tulevikku vaadates ei saa see muidugi niimoodi jätkuda, aga toona oli mul tunne, et ma teen õige valiku. Europarlamendi kontekst on muidugi hoopis teine ja ma arvan, et valitud saadikutest on päris mitu sellist, kelle poolt ma ise ka südamerahuga hääletaksin.
Millega siis Lavly Perling sind Parempoolsetesse ära moosis?
Ta ei moosinud otseselt millegagi. Mul oli sellega seoses kaks mõtet. Üks on see, et tõepoolest, kui mul olnuks võimalus minna tööle Euroopa Parlamenti, siis see oleks minu jaoks ainulaadne variant, sest viie aasta pärast olen ma juba vana ja keegi ei oska nii kaugele ette näha. Teine põhjus on see, et ma tahan toetada teistsugust ja ettevõtlusele suunatud liini, mida praegu meie poliitikas pole. See on mulle tähtis ja mitte ainult sellepärast, et töötan kodumaises ettevõttes CybExer Technologies, kuigi see maadleb täpselt samuti kõigi nende muredega. Lisaks on see väikeettevõte, kus on kasvuga seotud probleeme veel rohkem näha. Kõike ei saa muidugi valitsus lahendada ning võtmed on ikka ettevõtte enda kätes. Valitsus ei peakski hoolitsema iga ettevõtte eest eraldi, aga minu meelest pole ratsionaalne Eesti ja laiemalt ka Euroopa arusaam, kus raha põletatakse tihtipeale asjadele, mis on läbi mõtlemata ja mida esindavad väiksed survegrupid. See ei saa lõputult kesta.
Kas sul oli Euroopa Parlamenti kandideerimise puhul ka olukord, kus sind enam näiteks sõjateemadel ajakirjandusse ei kutsutud?
Viimasel kahel nädalal mind tõesti enam ajakirjandusse tööasjadega seonduvalt ei kutsutud, aga ma ei tajunud, et kredibiilsus päris kaotsi läks. Blogi kirjutan ma ju ikka edasi ja jäängi kirjutama. Seda olen ma öelnud ja kirjutan sõltumata sellest, mis mu põhitöö parasjagu on. Euroopa Parlamendis oleks ma seda samuti edasi kirjutanud ning seal saanuks võib-olla isegi teistsugusele infole paremini ligi.
Sa oled sõjablogimist juba üle kahe aasta teinud, kas sellest ei teki väsimust? Ikka ja jälle ju sõjaväsimusest räägitakse.
Ma võin siin eneseanalüüsiga tegelda, aga ma olen sellise rutiini endale tekitanud ega tohi end haletseda. Ma tahan näidata, et seda on võimalik põhitöö kõrvalt teha. Olen töötanud erinevatel töökohtadel, kus rutiin on hästi paigas, ja kui sa suudad need endale normaalseks mõelda ning selle järgi kohaned, siis on seda ilusti võimalik teha. Kui see sind vaevama hakkab, siis vaheta tööd, aga ära vingu. Mis see vingumine ikka annab.
Palju see blogimine su päevast võtab?
Sõltub päevast. Viimasel ajal läheb natuke rohkem aega, sest uudisvood on kontrolli alla saadud. Päriselt huvitavat ja erutavat infot on vähem saada kui sõja esimese pooleteise aasta jooksul. Esimesel aastal oli vabalt levivat teavet kõvasti rohkem, aga kuna mõlemad pooled kaotavad inimelusid, siis on arusaadav, et infot üritatakse kinni keerata. Etteheiteid ei saa teha ja ma saan väga hästi aru, miks see nii on. Nüüd tuleb lihtsalt infot veel rohkem kontrollida, mis tähendab eelkõige, et esimese hooga kohe kirjutama ei saa hakata, vaid kõik tuleb üle kinnitada. Iga päev ei jõua kõike ise ka kontrollida ning siis tuleb valida kanalid, mis pakuvad midagi, mis on juba enam-vähem kindel. Alati läheb ka midagi vussi, aga neil põhjustel on ka dünaamilisust vähem ning enam pole seda kõike nii põnev teha kui algul.
