Te väidate, et tühi ruum on igav. Aga mis siis, kui ma üritaksin teid veenda vastupidises?
20. sajandi üks mõjukamaid heliloojaid John Cage on väitnud: “Kui midagi on igav peale kahte minutit, siis proovi nelja. Kui see on ikka igav, siis proovi kaheksat, kuutteist, kolmkümmend kahte ja nii edasi. Ja peagi avastad sa, et see pole üldse mitte igav.” Nii võimatu, kui see mulle esialgu tundub, katsun järgnevalt portreteerida Ameerika kunstniku James Turrelli tühjusest pakatavaid keskkondi. Vaatlusaluse kunstniku puhul läheksin veel kaugemale Aleksander Metsamärdi viimatisest väitest, et ajakirjaformaat ja fotomeedium on sobimatud Richard Serra massiivsete installatsioonide adekvaatseks adumiseks – Turrelliga on asi hullemgi. Olukorda raskendab tõsiasi, et Eesti raamatukogudest pole saada ühtegi Turrelli loomingule keskendunud monograafiat. Eks tuleb siis toetuda napile isiklikule kogemusele ja kombineerida seda internetist saadavate allikatega. Kus võimalik, üritan vahepeal lasta kõnelda kunstnikul endal. Aga üks on juba ette selge: Turrelli jaoks pole midagi tähtsamat kui süütu pilk, mis proovib tajuda tajumist ennast. Tema kunst vabastab meid vaatamise konventsioonidest.
