Rõdu kuuendas reas esimene koht – täpselt nii kaugel, et pani mind mõtlema, kas silmadega tasub üldse süveneda, sest detaile niikuinii ei näe ja teiseks, see on umbes täpselt kaks meetrit seinast, seega mõte, et oleks võimalik vastu seina toetuda ei jätnud mind kahe esimese vaatuse vältel kauemaks kui 5 minutit. So close yet so far… Vahel ei muuda isegi eelnev füüsiline aktiivsus istumist lihtsamaks.
Lavastus: Viini veri
Lavastaja: Giorgio Madia
Teater: Teater Vanemuine
Kestus: 3 tundi 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 24. märts
Külastuse kuupäev: 25. märts
Operett “Viini veri” oli tegelikult väga ilus. Minu erilise tähelepanu said kleidid. Kõik eritoonides lillad ja roosad. Nii kohevad, nii elegantsed, nii aristokraatlikud. Kõik piisavalt erinevad, et iga tantsuga oli nende uurimine jälle nauditav. Ülivõrdes kirjeldmisest jäi neis ehk puudu ainult natuke omapära. Need olid piisavalt tavalised ning uusi mõtteid minus ei tekitanud.
Ka muusika on asi omaette, mida tasub jälgida. Kahjuks ma oma positsioonilt ei näinud tervet orkestrit. Hea, et midagigi nägin. Johann Strauss on lahe, kuid jällegi, minu isiklik sisemine süsteem ei tunne, et see oleks miskit täpselt mulle. Samamoodi nagu kogu selle lavastusega. Kui korralikult järele mõelda, oli kõik ilus ja korralikult paigas. Lava oli täidetud piisavalt, et mitte väsitada, aga et luua kindel ruumitunnetus (eriti kenad olid sambad, mida kujutasid koonusekujuliselt riputatud üsna hõredad kuldset värvi kinkepaberi või termoteki kortsutatud tükid); liikumine ja kõla oli kõrgelt nauditav; ka huumorit oli sees.
Lugu ise. Kongressil Viinis kohtuvad viie riigi esindajad, et taastada kord, kuid kohe algusest saab selgeks, et poliitikaga ei viitsi tegeleda keegi. Kõik tulid nautima muusikat, veini ja tantsu. Tunded on tähtsamad kui töö. Üks põhitegelasi (see oli vist võõrustaja) üritas küll alguses tegus olla. Pingutas väga, et allkirja saada. Vahepeal hingeldas nii vaevunult, et võis arvata nagu oleks ta just suitsupausilt trepist üles jooksnud, aga eelistan mõelda, et see oli lihtsalt hästi mängitud. Ma jäin uskuma.
Minu silmis suurim roll oli valgusel.
Terve saal ja lava kumas lavenderi-violetselt. Olin vaimustuses, kuidas hele ruum täitub hoopis teise tujuga, stabiilse ebatavalise valgusega. Üsna kiiresti hakkas ere lilla valgus silmi väsitama, mis omakorda lisas nauditavust nende sulgemisele.
Armukolmnurgad ja neli- ja viisnurgad, mis olid esiplaanil, mind ei huvitanud. Ma ei oska huvituda teatrietendust vaadates liiga tavapärastest käitumismustritest ilma lisanditeta (seletused, lahendused, minu jaoks uued vaatenurgad või lihtsalt midagi, mis aitaks mõtet arendada). Kuigi tuleb tõdeda, et just need situatsioonid äratasid alati korraks uudishimu ja kes kellega kellele valetas on mul meeles märkmetetagi. Minu kurvastuseks on kõik see kulgemine mul meeles ainult sildistustega (naine, armuke ja siis staatuse kõrguselt erinevad mehed). Mehi eristasin kergemini juba algusest, aga naised olid kõik ühte nägu ja kujugi poolest äärmiselt sarnased. Nagu kleididki, väga ilusad aga tavalised ja ühesugused.
Natuke peale poolt hakkas valgus muutuma, vahepeal tundus helesinisena ja vahepeal tundus, et värv oli täitsa kadunud. Ma jäin selle käiguga rahule, kuid täieliku tähelepanu see tagasi ei võitnud.
Kuulates teksti ja laulmist sain ma aru üsna vähe. Eestikeelseid subtiitreid lugeda oli natuke igav, niisiis leidsin sobiva meelelahutuse – lugesin inglisekeelseid subtiitreid. Õppisin selgeks paar sõna ja see tegevus suutis mind edukalt ärkvel hoida pikemalt.
Üks üsna uus kurb tähelepanek: mida suursugusem teatrihoone, seda rohkem on külaliste seas ebameeldivalt käituvaid inimesi. Ma oleks tahtnud iseloomustada neid võrreldes mõne räpase loomaga, kuid minu isikliku kogemuse järgi on loomad alati palju meeldivamad. Kõige naljakam on siis, kui ilusates riietes ja kõrgetel kontsadel üritatakse sirge selja ja uhke näoga kõndida, kuid mida rohkem nad üritavad, seda naljakamalt koperdavad. Muidugi juhtub koperdamist ka niisama ja minul endalgi isegi täiesti siledal pinnal. Tundub, et inimesed pingutavad üle, et nad peavad olema natuke sirgemad ja elegantsemad, kui nad tegelikult on, ja siis feilivadki. Ma usun, et ei pea. Ma usun, et ka suures ja ilusas majas võib tunda end mugavalt pressimata alla oma tõelist olemust.
Kadestan lühemaid inimesi. Neil on toolis palju mugavam istuda. Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja tegin ettepaneku seinaääres istuvatele inimestele minuga koht vahetada, mis minu suureks rõõmuks ka õnnestus. Viimane vaatus oli puhas nauding. Silmad olid enamus ajast kinni, sest muusika oli imeline, ma tahtsin vaid sellele vahelduseks keskenduda. Võtsin vabalt, lõdvestusin ja nautisin.
Alissija-Elisabet Jevtjukova
Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)
