Peale paari ajakirjaniku pole ootajatelt aastakümnete jooksul keegi leidnud aega küsida, mida nemad linnalt, raudtee- ja bussiettevõtetelt ootavad, et ühistranspordi kasutamine mõnusam ja populaarsem oleks. Tundub, et siin toimumas on pööre.
Aega on muidu alati vähe, ainult ootamiseks on seda pillavalt palju. Meil on otsatult aega, et oodata kevadet, päikest, sõnumit toredalt inimeselt, tööintervjuud, puhkust, sünnipäeva, jaanipäeva, jõule, rongi. Ja samal ajal, kui meil on lõputult asju, mida oodata, napib väga kohti, kus oodata – see kevad on üks suur ootepaviljonide ootamise kevad.