Aprilli lõpus jõuab muusikasõpradeni taaskord festival Jazzkaar, mis tähistab 35. sünnipäeva ja nagu alati toob see võimaluse kuulata maailma paremikku kuuluvaid muusikuid. Üks särav täht nende seas on bassist Christian McBride, kes on jazzmuusika tippu kuulunud juba samuti 35 aastat ning oma mänguga kujundanud tugevalt tänapäevase jazzi kõla.
Ajal, mil kuulajad ja kriitikud ootavad innovatiivsust ning omanäolisust, on McBride’il õnnestunud tuua tähelepanu keskpunkti tagasi see vana hea Ameerika jazz, kus on rohkelt svingi ja jõuliselt bluusilik helikeel. McBride’i mäng on lihtne ja kristallselge. Ta ei tee trikke ega kasuta erivõtteid, aga suudab lummata äärmise kindlameelsuse ja stiilipuhta helikeelega. Võrreldes teiste bassiheerostega on ta esmapilgul justkui tavaline, ent just selles mustvalges lihtsuses pääseb tema esituse lumm veel enam esile.
Eesti publik pidi bassistaariga kohtuma juba 2012. aasta kevadel, mil Jazzkaare kavas oli McBride’i trio kontsert, mis aga viimasel hetkel ära jäi, kuna ansamblit sõidutanud minibuss sattus esinemispäeva hommikul Poolas teel lennujaama autoõnnetusse. Publiku kurvastus ei kestnud kaua, sest sama aasta sügisel jõudis mees Eesti kuulajate ette Nokia kontserdimajas, kus esines legendaarse pianisti Chick Corea trio liikmena.
Publiku huviorbiiti sattus McBride esimest korda juba 19-aastaselt, olles osa 90ndate alguse New Yorgi Young Lionsi fenomenist, kuhu kuulusid ka trompetist Roy Hargrove, trummar Gregory Hutchinson, saksofonist Joshua Redman jt. Noorte lõvide esitlemisega proovisid plaadifirmad jäljendada kümnenditagust Wynton Marsalise edulugu. Marsalis imponeeris noorele publikule ning astus avalikult välja fusion‘i, avangardi ja innovatiivsuse vastu ning kutsus naasma bebopiliku helikeele juurde. Kuna Young Lionsi plaadilepingutega kaasnes arvestatav rahaline varandus (plaadilepingu honorar oli umbes 80 000 USA dollarit), siis tekitas see jazzimaailmas palju poleemikat ja paljud vanemad legendid pöördusid noorte vastu. McBride oli üks väheseid, kes keeldus sellisest lotovõidust ja ütles, et peab muusikuna veel küpsema, enne kui tal midagi omanimelisel albumil öelda on. Töölisklassist pärit noormehena otsustas ta tasakaalukama ja rahuliku sideman’i karjääri kasuks, kus arendas end muu hulgas Freddie Hubbardi ja Bobby Watsoni ansamblite bassimängija rollis.
Just Philadelphiast on tulnud meeletu hulk maailmanimega bassiste. Seal kasvas üles ka Christian McBride. Tema isa, samuti tasemel bassimängija, elas perest eraldi, aga suutis sellegipoolest bassimängu pisiku pojale edasi pärandada. McBride’il on absoluutne kuulmine ning ta kolleegid räägivad legende tema fenomenaalsest muusikalisest mälust. Noore McBride’i suurimad muusikalised mõjutajad olid soul- ja funkmuusika ikoon James Brown ning Motowni plaadifirma kauamängivate kollektsioon. McBride’i suurim eeskuju jazzimaailmas oli bassilegend Ray Brown, kelle viimane kontrabass on tänaseks jõudnud McBride’i kätte. Christian on muide üks väheseid jazzbassiste, kes mängib bebopilike soolosid ka poognaga – ikkagi Juilliard Schooli kasvandik! Neid noorusajast pärit muusikalisi mõjutusi on tema muusikas tunda siiani, esikohal on hea tunnetus, haarav gruuv ja soe tämber.
Juhtusin kunagi New Yorgis tema bigbändi kontserti kuulama. Klubi oli piisavalt väike, et kuulda ja näha muusikute omavahelist lähikontakti. Ühe saksofonisoolo kulminatsiooni ajal mängis solist mesimagusa bluusiliku fraasi, mille peale ütles McBride justkui iroonilise tooniga “watch your mouth, boy”, mis selles subkultuuris mõjus kõva komplimendina. Seda repliiki saatis terve ansambli soe ja muhe äratundmislaine, mille energia kandus kohe ka publikusse ning rõhutas taas, et mõnus tunnetus on tema muusikas esikohal. Ei üllata, et see kava ilmus hiljem plaadil “The Good Feeling” ja päädis McBride’ile esimese Grammy võiduga. Loodame, et seda tabavat tunnetust ja talle omast mänglevat kergust saame nautida ka peatsel Jazzkaare kontserdil!
