Emakeelepäeval anti välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus esseistika aastaauhinna võitis Tõnu Õnnepalu teosega “Valede kataloog / Inglise aed”. Õnnepalu väljendas muret vähenevate lugejate üle, märkides, et Eesti kirjandus elab veidi enesepettuse maailmas, kui räägib optimistikult iga aasta ilmunud kirjandusteostest.
“See on tore, et ikka veel lugejaid on, samal ajal on ikkagi tunda ja näha, kuidas lugejad kaovad tegelikult üldse ära kuidagi. Ma imestan iga aasta neid suuri optimistlikke raporteid, kuidas jälle Eesti kirjandus saavutas seniolematuid tulemusi ja jälle ilmus hästi palju häid proosa- ja luuleraamatuid, aga tegelikkus on ikkagi see, et varsti ongi võib-olla iga lugeja kohta kaks kirjanikku. Natuke see Eesti kirjandus elab ka mingis enesepettuse maailmas,” nentis Õnnepalu.
Tema sõnul on oluline, et raamatutest saaks rääkida ausalt, siiralt. “See on kõige tähtsam. Ei pea tegema sellist poliitikat, mõtlema kirjanduse, Eesti kirjanduse peale, vaid rääkima sisuliselt. Sellest, millest mis sind puudutas, millest see raamat on. Väga palju on sellist vormilist juttu, ka kriitika keskendub vormile. Aga keegi ei loe ju raamatuid vormi pärast, vaid millegi pärast, mis seal on.” Õnnepalu sõnul ei mäletagi ta, millal viimati mõne raamatu üle oleks peetud väga sisulist diskussiooni.
“Kuidagi nad ilmuvad, keegi neid loeb, ja siis jälle ilmuvad uued. Mis on üks kirjanduse funktsioon – milleks kirjutada ka uusi raamatuid ja milleks see asi üldse elab – on just see, et tuua inimesi kokku ühe arutelu ümber. Mitte sellise polariseeriva arutelu ümber, mida genereerib ajakirjandus, et tekib jälle väike järjekordne sõda; aga raamatutel, ma usun, on siiski veel see võime inimesi tõeliselt kokku tuua,” rääkis Õnnepalu.
Äkki on see võimalus, et inimene loeb ja tema arvamused isegi muutuvad.
Raamat on tema sõnul veidi selline kaval toode. “Kui sa ta ikkagi läbi loed, see on ikka hulk aega, sa elad teise inimese mõttemaailmas ja tuled võib-olla välja sellest mingist oma kapslist natukene. Ja kuna mulle meeldib tõesti lugeda ausaid raamatuid, vähemalt selliseid, kus ausust otsitakse, siis ma üritan ka ise seda teed käia. Ega see tulemus mind lõppude kõpuks kunagi ei rahulda, ei ole rahuldanud ning see on ka põhjus, miks kirjutada veel üks raamat. Kui saaks selle asja kätte, mida ma püüdlen, siis oleks lõpp, siis ei peaks enam kirjutama, aga kuna ikkagi ei saa ja midagi jääb puudu, siis peab edasi katsetama.”
Allikas: ERRi kultuuriportaal
