Oleme kõik kuulnud soovitust “Muretsege vähem, vältige stressi!”, kas siis oma perarstilt, terapeudilt, elu lihtsamalt võtvalt sõbralt või omaenda pojalt, nagu mina kuulen. Eneseabiraamatuid on nüüdseks vist tuhandeid, üks esimesi menukeid üheksakümnendate lõpul, Dale Carnegie oma, kandis pealkirja “Ärge muretsege, hakake elama!”

Kohe ei teagi, kuidas selliste soovitustega elama hakata. Kui loomuses, pärimuses, eneseteadvuses juba kord on see muretsemisegeen sees. Tekib tahtmine küsida, mis mõttes – ärge muretsege?!

Muretsemine kuuluks justkui vastutustundliku inimese juurde, selles on oma tõetunnet ja uhkustki, igaljuhul on mure seotud eksistentsiga! Parafraseerides Descartes’i, võiks öelda – muretsen, järelikult olen olemas! See võib kõlada koomiliselt, aga tunnistagem – mure on meie igapäevane kaaslane, kel rohkem, kel vähem. Kel eluaastaid rohkem, sel rohkem? Või on see ikkagi loomuse küsimus…

Tunnistan, et olen ise üsna murelik inimene ja kui lugeja arvab enda kohta sama, siis ehk saab ta mu kirjutisest väikest tuge, vähem muret, vähemalt tänasesse päeva. Võib-olla saab isegi väheke enda üle naerda. See võiks olla tee lahenduste, laheduste suunal. Muidugi juhul, kui te üldse arvate, et teie muretsemine vajaks mingisugust lahendamist.

Mille üle mina siis hetkel muretsen?

Argimured

Ma muretsen, et mu noorem poeg ei läinud hommikul kooli, sest ta väitis, et tal on köha, tõepoolest, ta köhis veidi. Aga nüüd, kell üheksa hommikul, kui teised ta klassikaaslased õpivad koolis ehk suurt ja väikest algustähte, näitab tema mulle youtube’ist klippi, kuidas Michael Jackson ajaga drastiliselt muutus ja ma muretsen tõesti, kas tegin õige otsuse teda koju jättes. Seda enam, et köha vaibus koju jäädes kui imeväel.

Laste nuti- ja netisõltuvus on üks igapäevaseid muresid. Mitte ainult oma laste, vaid kõikide laste. Ma kardan, me oleme juba ammu alistunud sellele pildile, et sõbrad istuvad kõrvuti ja on klaasistunud pilkudega telefonide ekraanides. Vanasti tulid lapsed koolist ja läksid õue mängima, nüüd lähevad nad netti mängima. Nende oma fantaasiamaailm kängub, nende kehad jäävad kangeks. Murettekitav fakt!

Tänaste murede juurde kuulub veel pojale kevadjope muretsemine, siis muretsemine, kas mu viiruse tõttu kärisevad häälepaelad kosuvad järgmiseks esinemiseks, ja muidugi igapäevane mure, et mis täna lastele süüa teha; õigemini, kuidas meelitada neid ometi sööma midagi muud, kui see nisupõhine dieet – makaronid, pannkoogid, pitsa, pelmeenid. Juba hommikul ports muresid platsis!

Viimasel ajal muretsen ma peamiselt laste pärast, et millist eeskuju nad oma vanematelt saavad ning et minus pole küllalt jõudu, et igapäevaselt nendega tegeleda, sest ma ise olen tihti väsinud ja pahur, seda eriti talve lõpus. Ning ma muretsen, et nii need asjad lappama lähevadki, et mitte öelda, lähevad kui tsentrifugaaljõuga allavooluteed.

Siis on muidugi mure, et toit on nii kallis…Et mu auto ülevaatus on tegemata, sest enne vaja teha korda käsipidur, mida ma ei kasuta, sest mul on automaatkäigukast, aga ülevaatuselt see läbi ei lähe. Autoga seoses on mul veel muresid: generaatori rihm vajab vahetamist, see viliseb, tagumine vasakpoolne uks ei tule lahti, sellega on mingi elektroonikajama, tagumised piduriklotsid olevat kulunud ning esiklaasi on tekkinud külmaga mõra, mis suureneb. Mis see kõik maksma läheb!? Sellest, et mu nelikvedu automaat võtab liiga palju bensiini, ma üldse ei räägi. Ainuüksi autoga nii palju muret! No rõõmu on mahukast autost ka – eelmisel reedel sain autoga maale viia kaks last, kolm kotti toitu, kassi koos puuriga, suusad-uisud ja lisaks ostsin veel puudelõhkumismasina (mure oli, et halud on liiga paksud ega mahu pliidi alla) ja seegi mahtus pagasnikusse (oli mure, et äkki ei mahu!). Argised mured.

Üldiselt muretsen ma ikka meeletult, et inimesed armastavad elada pooltõdedes, mitte tunnistada oma vigu, nad kulgevad mugavalt hetkes ega näe seoseid, et mida külvad seda lõikad. Kui elus eksisteerib karma, siis ma usun, et see saab olla just see – meie patud nuheldakse lastele, lastelastele. Olen maailmaparandaja ning idealist ja soovin, et me kõik saaksime iga päev ikka paremateks, targemateks inimesteks – veatu pole keegi, aga et saaksime parandada oma tehtud vigu. See on tohutu ootus, mis võib pingestada suhteid, sest enamik tahaks elada lahedamat elu. Ma muretsen selle pärast! Me peaksime olema teadlikumad, vastutavamad, kohusetundlikumad.

Kohusetunne on jällegi selline imelik omadus, mis ühtpidi on hea, üllas, teisalt kaasneb sellega ikka jälle muretsemine ja see võib äärmuslikkuses ka hulluks ajada – sa ei jõua kõige pärast muretseda!

Mure murendab inimest. Liigne muretsemine tekitab murekortse ja liigne muretaigna söömine paneb muretsema kehakaalu pärast. Eesti keeles on muretsemine kummaliselt mitmetähenduslik. Muretsetakse nii millegi, kellegi pärast, kui ka muretsetakse “midagi”. Muretseme uue külmkapi, teatripiletid, parema auto, tasuvama töökoha, mida iganes võib kokku muretseda! Mõni muretseb endale mehe, mõni naise. Isegi lapsi me muretseme! Et siis nende pärast muretseda.

Mure on kui koorem, mille all võib inimene sõna otseses mõttes kössi vajuda. Alaselja probleemid olevat seotud materiaalsete muredega, ülaselg ja õlad annavad tunda, kui inimene tunneb, et kõik mured on tema õlul. Mure ja rõõmu tasakaal peaks olema parem, aga kus sa saad, kui aastate, asjaolude lisandudes ikka seda muret kuhjub!

Muretsemine on ugrilik

Teine, mulle täiesti vastuvõetamatu elamislaad oleks aga boheemlik, süüdimatus tundub vastutustundetu ning mittehooliv, öeldagu pealegi, et selles on oma loomingulised võimalused. Või et “võtkem elu lihtsamalt, muretsemiseks pole põhjust?”

Siinkohal on tore tsiteerida muhedaid mõtteid Valdur Mikitalt, tema viimasest raamatust “Kukeseene kuulamise kunst”, kus ta väidab, et see on kõige vastutustundetum asi, mida võib eestlasele öelda – muretsemiseks pole mingit põhjust!

“Selline mõtteavaldus kiilub ugrilases midagi lõplikult kinni, lööb tema seedimise rikki, tema keha jäigastub ja munades hakkab pigistama. Mis mõttes? Muretsemiseks on alati põhjust! Eestlast ei tohi mingil juhul lohutada, see on rumal indoeurooplase komme, kes ei taipa mõhkugi šamaanirahva ravimeetoditest. Mures inimese kõrval tuleb seista niikaua, kuni on tunda, et mure tuleb vaikselt sinu peale, ja siis sobival hetkel koormaga minema kõndida, et see järgmisele läänemeresoomlasele selga laduda.”

Pitsitust munades pole mulle antud tunda, aga munasarjades küll, tõesõna! Nii muretsemise pärast kui seepärast, kui uisapäisa öeldakse – ärge muretsege!

Tundub, et see muretsemine võib olla ka rahvuslik eripära, aga on suures osas naiste “anne”. Mu vanem poeg küsib, et miks naised on nii närvilised ja ma vastan talle – see on seepärast, et nad tunnevad vastutust, tahavad kontrollida, nad muretsevad igapäevaselt ja see võtabki jõu ja närvid. Kindlasti on see looduslik pärand naisele, ka looduses on emane ikka see muretseja, kui tal on järglased. Kust ta toidu saab, kuidas pojad üles kasvatada, kuidas neid kaitsta. Enamikes liikides võtavad isased asja “vabamalt”. Neil on oma mure, tõsi…mis seotud peamiselt konkurentsi ja sigimisega ning muidugi – toiduga. Võite ju väita, et loomad ei muretse, nad toimivad instinktidel, aga ikkagi, ka instinktiivselt on see ju siiski mure, kui näiteks teine isane on noorem, tugevam ja meeldib emasele rohkem – nii vähemalt näeb seda mureteadlik inimene!

Andku nüüd vastutustundlikumad, murelikumad isasloomad mulle andeks, küllap on ka emaste seas, vähemalt inimliigis, muretumaid. Aga süüdimatus oleks naise puhul juba patoloogia. Usun, et teatud määral on muretsemine inimlik, empaatiline, imetlust äratav.

Teises äärmuses aga on tappev liigmuretsemine, muretsemine nii mineviku kui tuleviku pärast, muretsemine asjade pärast, mis ehk ei leiagi aset. Muretsemine ette ja taha, hetkemurest rääkimata. Ma kardan, et ise kaldun sinnapoole, liigmuretsejate liigasse. Loomulikult, miks muidu kirjutan muretsemisest!

Igaljuhul jääb ameerikalik “don’t worry, be happy” sügavuti tajuvale ja tunnetavale hingele lõputult kaugeks, arusaamatuks, see kõlab kui mõnitus kohuse- ning vastutustundlikule loomusele. Jällegi, eks meie karge kliima vajutab pitseri ka selles plaanis – juba suvel pead muretsema ahjupuude pärast, muretsema talveks salve toidukraami, maja peab olema soojustatud, soojad riided-saapad varutud.

Kui veel kõigele sellele lisanda majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed, keskkonnaga seotud probleemid ja takkatippu eraelulised mured…võidki mure kätte kõngeda!

Kui naljaga pooleks õeldakse, et mehed surevad kõige tihemini vingumürgitusse, sest naised vinguvad, siis naisi viib nii vingumise kui suremise pole ikka see muretsemine.

Tasakaalustamiseks on vaja rõõmuallikaid

Ehk oleks siis tasakaalustamiseks vaja leida rõõmuallikaid, et mures mitte murduda, vaid jõuda muretseda! Ainus viis on jagada hetki iseenda hingele, teha vaimustust pakkuvat tööd, suhelda sobivate inimestega või vahelduseks mitte suhelda!

Saada kosutust ja rahu, pideva muretsemise vahele…Kogemus näitab ja ka psühhiaatrid kinnitavad, et häid tulemusi annab liikumine, mõõdukas füüsiline tegevus, mis tasakaalustab vaimu- ja hingeseisundeid. (See peaks siis olema ilma mureta, kinnisideeta, et kuidas saada endale ideaalne keha!) Biokeemilises mõttes peaksime muretsemise vähendamiseks saama oma ajusse lihtsalt rohkem õnnehormooni, serotoniini.

Tõtt-öelda teeb see muretsemine mulle endalegi muret. Ei oska seda päriselt muuta. Ehk aitaks, kui keegi ütleks sulle midagi sellist: “Ma näen, sa muretsed, see näitab sinu kaasatundmisvõimet ja tundlikkust, aga sa teed üleliigse muretsemisega iseendale haiget. Mida ma saaksin sinu heaks teha, et sa vähem muretseksid?” Ühesõnaga, kui me kõik oskaksime toetada murelikke südamliku sõnaga. Selge see, et kui keegi ütleks lihtsalt – ära muretse, võta elu lihtsamalt, ei võtaks üks tundlik inimene seda iial vastu! Ta hakkaks hoopis muretsema ütleja adekvaatsuse ja vastutustunde pärast…

Positiivse noodina avaldan lõpuks (et te mu pärast liigselt ei muretseks!), et ega see asi minuga nüüd nii hull ka pole – saan ise abi joogast, Qi Gong liikumisest, hingamisteraapiast, loodusega kooskõlas elamisest. Ja soovitaksin seda kõigile, tõhusam kui psühhoteraapia! Mõtted ja tunded on muutlikud, on ülitähtis olla ühenduses oma Hingega. See toetab tõeliselt.

Mulle tundub, et tõeline rõõm ei saa olla pinnapealne, see justkui ei kanna, mitte kaua. Tõeline rõõm võiks tuleneda sellest, kui meie mõõdutundelise muretsemise tulemusena oleksime suutelised tegema, saavutama midagi, mille üle kauem rõõmu tunda. Millel oleks kandvust, sisu, seoseid eilse, tänase, homsega! Ma usun, et ühtsus aitaks meid sel puhul suuresti, et me vähem muretseksime. Teisisõnu, et mure oleks jagatud enam-vähem võrdselt. Oleks see vast tõeline rõõm, ületada mure üheskoos, tunda rõõmu üheskoos!

Tasakaalustatud muretsemist, rõõmustamist!