Rein Pakk: küsimus Guillermo del Torole. Filmiarvustus

Austatud animistlike hingestatud kollide looja, käisin vaatamas Sinu uut rohkesti tunnustatud filmi “Vee puudutus” (Shape of Water). Oli päris vaimukas ja muidugi väga muljetavaldav, lennukas fantaasia oli saanud põhjalikku tööd tunda ja tulemuseks oli maaliline ja detailitäpne külma sõja kõrgaegne muinasmaa.

Põhjalikkust, millega kujutlusmaailm usutavaks muudeti oli tõesti tunda kõiges, kuid siiski mitte päris kõiges. Kogu selle põhjalikkuse juures pani mind imestama, et mõnest filmi komponendist oli päris kohe rahvakeeli öeldes üle lastud. Või äkki ma eksin, äkki ei saa aru või ei tunne asja justkui mõni lihtsameelne vabariigi juubeli kontsertetenduse vaataja?

Niisiis, Sa suudad kujutada igasuguseid uskumatuid müütilisi olendeid usustavalt, aga Sa ei suuda kujutada vähegi usutavalt midagi muidu nii lihtsasti usutavalt kujutatavat nagu venelane.

Venekeelsed stseenid filmis olid mängitud uskumatult väheusutavalt. Kusjuures tegemist oli olulise liiniga, pikkade venekeelsete dialoogidega.

Tegemist polnud ju stseenidega, kus vahetakse mõni sõna küündimatus vene pudikeeles, et anda leppeline märk, et järgnev vestlus on tegelikult venekeelne ja siis see vestlus jätkub imeliku aktsendiga inglise keeles, Hollywoodile omases tinglikus vene keeles.

Ka ei olnud see James Bondi kaks sõna vene keelt, mille Sean Connery ütleb oma gaeli aktsendiga, mis tema arvates kõlabki nagu vene keel. Ei, stseenid mängitigi vene keeles. Kusjuures dialoog oli täitsa hea, ilmselgelt mitte mingi googletranslate kirjutatud, vaid ikka keelt valdava dramaturgi töö.

Äkki oli see mingi stilistiline võte, millest ma teadlik pole, kuid mis ilmtingimata käib antud źanri juurde? Kas venelasi peab äkki mängima nagu vanasti poisid mängisid naisi värvitud huultega, peene häälega ja seelik seljas?

Kurtide keel saab näitlejale perfektselt selgeks, veeinimese lõpuseid, silmi ja muid detaile ehitatakse kuid, värvigammat seatakse filigraanseimate detailideni, aga oluline liin filmis, külma sõja aegne vaenlane otsustatakse esitada rahvateatrivõtmes. Näitlejad nendes stseenides olid sunnitud mängima halvasti lihtsalt seetõttu, et nad ei saanud aru, mida nad rääkisid või kui ka said, siis oli see keel neile nii harjumatu, et kogu nende aur läks selle loomuliku kasutamise teesklemisele.

Sa pidid seda ju ometi märkama.

Äkki Sind polnud seal, äkki filmis need stseenid second unit ehk teine, odavam meeskond, kes filmib maastikke, detaile ja katteplaane? Sest milleks kulutada lavastaja aega! Kes sellest vene keelest ikka aru saab, neid stseene on ju lihtsalt sisu edasiandmiseks vaja, tehtagu kuidagi ära, vaataja niikuinii loeb subtiitritest, mis seal toimub.

Ei saa ju ometi olla et Sa enda suhtes nii vähenõudlik oled?!

Kas vene keel, selle tegelik, päris kõla ei võiks kuuluda esteetiliste naudingute hulka? Milleks see pudikeel? Kas nii küsida, sellist huvi tõstatada on kuidagi poliitiliselt ebakorrektne? Ideoloogiliselt vale?

Siin ei saa ju olla poliitilist küsimust? Või saab? Ühe keele kasutamises? Suure keele, milles on kirjutatud tohutu hulk maailmakirjandust, sealhulgas suur osa kaasaegse näitekunsti õpikutest, mille järgi õpib kogu angloameerika näitekunstitraditsioon? Venelased olid ju poliitilises mõttes seal filmis piisavalt pahad, neid ei olnud ju ometi tarvis näidata nii halvas valguses, et nad omaenda keelt ka ei oska.

Pigem on venelaste esitamine selliste kummaliste kollide või tulnukatena ja mitte ühe täiesti tavalise planeedil elava rahvana just ideoloogilises plaanis demoniseerimine. Selline empaatia rakendamata jätmine ainult rõhutab võõra ja vaenuliku kuvandit.

Ei, ei see on ikka kunstniku valikute küsimus, onju Guillermo?

Michael Stuhlaberg, kes mängis teadlast Bob/Dmitrit oli veel kõige arusaadavama vene keelega, tema oli ka staar, kes jagas stseene teiste staaridega ja olekski võinud mängida, aga ülejäänud kaks olid piisavalt tundmatud ja oleks vabalt võinud olla vene näitlejad. Kusjuures kõik muusikud, kes Vene restoranistseenis korra kaadrist läbi jooksevad on päriselt vene rahvusest, aga näitlejad, kes pikki dialooge esitavad mitte.

Nähakse vaeva, et luua täiesti usutav veeinimesest jumal – millesarnast pole veel nähtud – ja samas ei nähta vähimatki vaeva, et luua kaks venelast – millesarnaste loomiseks on vaja palgata lihtsalt kaks keskealist vene keelt valdavat näitlejat. Selliseid on, päris häid, ma olen ise näinud.

Miks on nii, et usutava kolli loomine on väljakutse, aga usutava venelase loomine ei ole?

Ma ei usu, et ma olen mingi üksik harukordne russofriigist isend Sinu vaatajate hulgas. Aga isegi kui olen, siis huvitab mind ikkagi kuidas Sa ise seda endale seletad?

Äkki olid Sa ise rahul ja oleksid minu rahulolematuse üle imestunud? Sest äkki tõesti tegid näitlejad ülikõva eeltööd venekeelse dialoogi õppimisel ja äkki Te kõik aplodeerisite pärast iga duubli võtet, venelasest keelekonsultandilgi ei jäänud muud üle kui vaimustusega kaasa minna.

Sel juhul, anna mulle andeks, on see sama kui võtta mustanahalist afroameerika naist mängima näiteks iirlasest näitleja, värvida ta nägu pruuniks ja paluda tal õppida matkima afroameeriklaste aastakümnetetagust kõnemaneeri. Seda Sa ju ei teeks, ega ju?

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (4)