Kord, reeglid ja kindel protsess on head, kuni nende eesmärk on inimeste elu ja asjaajamist lihtsamaks ning ühetaolisuse kaudu etteaimatavaks teha.
Lood elust enesest räägivad meile abivajajatest lastest, kelle kohta info kohalike omavalitsuste ja ametiasutuste vahel ei liigu ning laps on jäänud “reeglite” tõttu justkui põrgu eeskotta elama. Detailplaneeringutest, mis oma kooskõlastusringide ja korduvalt andmete esitamisega võtavad mõnes kohas sama kaua aega kui lapse sünnist kooliminekuni. Või ühe töötajaga ettevõtte lugu, kus seesama üks töötaja, kes on ka juht ja omanik, peab selgitama, miks ta pole endale piisavalt selget tööjuhist kirjutanud. Või lugu kaasaegsest ettevõttest, kel pole küll kontorit ja inimesed töötavad mööda maailma laiali, aga ametnike nõuete laviin töökoha tingimuste osas on mõtlemapanev. Seda loetelu võiks jätkata näidetega dokumentidest, mille keegi on kirjutanud, kuid keelekasutuse keerukuse ja mahu tõttu pole keegi sisuliselt lugenud. Korduvast vormide täitmisest, statistika esitamisest erinevatele riigiasutustele vms on olulisem aga küsimus, kuidas selliseid olukordi vältida.
