Eelmise kuu lõpus teatas maailma suurim ja olulisim sotsiaalmeediaplatvorm Facebook oma neljanda kvartali tulemused. Tulemused vastasid üldjoontes ootustele, kuid keskkonnas veedetud aeg vähenes kõnealuses kvartalis viiekümne miljoni tunni võrra päevas – ehk üpriski tühised (?) viis protsenti.

See aeti selle kaela, et kasutajatele kuvatavas informatsioonis tehti teatud muudatusi ning prooviti suunata kasutajakogemust nii, et see oleks kasutajale lihtsalt meeldivam. Minul isiklikult on aga tekkimas kahtlus, et tasapisi võib sotsiaalmeediast olla tekkimas teatud väsimus, kusjuures see pole sugugi halb asi. Lubage seletada, miks.

Minu elus on erinevad ekraanid omanud alati suhteliselt suurt tähtsust. Algas see selle vaatamisest, mida edastati ca 80 km tagant. See aitas selgeks õppida suisa kaks keelt ning avardada oluliselt maailmapilti. 90ndate teise poole märksõnaks sai juba internet. Mingil hetkel tuli ka mängu sotsiaalmeedia, kus juba mainitud platvorm väljus konkurentsist selge võitjana. Suhteliselt arusaamatu kiirusega ja ka raskesti seletatavatel põhjustel oli mul tekkinud suhteliselt suur hulk „sõpru“ (isikut, kellega olin justkui elus siiski ka päriselt kokku puutunud) ja suisa kaks korda nii palju nö. jälgijaid. Varsti hakkasid laekuma naljakad lood sellest, kus mingil konverentsil toodi mind hea näitena sotsiaalmeedia edukast kasutamisest iseenda (mh professionaalseks) turundamiseks. Ka kasutati mingites kummalistes loengutes mind juba kui sümbolit kõige kohutavamast võimalikust inimolendist, kelle seisukohad panevat „päid plahvatama.“ Vähesed asjad elus on sedavõrd naljakad tundunud kui eeltoodu.

Loomulikult eeldasid sellised „saavutused“ kõik teatud aktiivsust, isegi provokatiivsust.

Kui mõte tekkis, oli see vaja kiirelt ja kompaktselt sõnastatuna oma seinale riputada. Loomulikult oli vaja vaielda. Päris lõbus oli. Või kas ikka oli? Kui hakata järgi mõtlema, siis tegelikult ei olnud. Tasapisi tekkis arusaam, et sotsiaalmeedia kui nähtus ja keskkond, kus inimesed reaalse elu elamise asemel oma aega veedavad, toob reljeefselt esile selle, et inimese tsiviliseerituse koorik on õhukesevõitu. Teatud aspektid on aga suisa nii häirivad, et tekitavad stressi – võib-olla suisa täiesti uut liiki stressi. Näiteks:

• Huumori võtmes esitatud sarkasm ja iroonia on miski, mida hästi ei kiputa tänapäeval (üldse) mõistma

Kõige raskem kategooria on aga nn. keel-põses-huumor, kus tõe sekka on peidetud üks absurdne või üle pingutatud seisukoht, mis peaks ilmselgelt mõista andma, et öeldut ei peaks kindlasti surmtõsiselt võtma. (Loomulikult võib asi olla ka kehvalt tehtud naljades, kuid seda oleks endale vast raske tunnistada – seda enam, et oli siiski ka arusaajaid).

• Oma (pikaajalisi) kogemusi ja teadmisi ei ole võimalik mahutada kolme lausesse.

Tegelikult ei ole võimalik seda paigutada ka oluliselt pikemasse postitusse ning ei ole ka mõtet, sest neid ei kipu lihtsalt keegi lugema. Tõsised vaidlused taanduvad kaevikusõjaks, kus mõlemad osapooled tulistavad kordamööda, kuid mingit väärtust sellest ei teki.

• Poliitikud ja poliitikaga seotud inimesed ei lase end faktidest häirida, vaid esitavad järjekindlalt ka end avalikkuse silmis ammu lõplikult kompromiteerivat narratiivi.

Kui keegi seda enam uskuda ei taha, siis nad solvuvad.

• Keegi alati solvub.

Sotsiaalmeedia on keskkond, kuhu sõna otseses mõttes tullakse otsima küsimusi end vaevavatele vastustele – seda teevad nii need, kes otsivad võimalusi vaielda kui need, kes otsivad võimalusi solvuda.

• Ka igapäevaselt noa ja kahvliga söövad ning kõrgelt haritud inimesed võivad rahulikult leida, et kellelgi ei tohiks mingil põhjusel olla õigust eksisteerida.

Samasugused kõrgelt haritud inimesed „laigivad“ selliseid seisukohti.

• Mitte keegi mitte kunagi ei ütle, et: „Ma eksisin. Sinu poolt viidatud faktid ja lingitud teadusartiklid lükkasid minu pimedal ebausul põhineva seisukoha ümber.“

Kui me ausad oleme, siis eeltoodu defineerib sotsiaalmeediat rohkem kui nii mõnigi positiivne aspekt. Kuigi ma ilmselt kasutan sotsiaalmeediat mingil määral edasi, on enam kui kuu „rahulikumalt võtmist“ mõjunud enesetundele üllatavalt hästi.

Kui ma mõtlen aga kogu selle temaatika majanduslikele aspektidele, millega sai ka alustatud, siis loomulikult ei saa ühe inimese kogemuse põhjalt järeldusi teha. Seda enam, et aastate jooksul on geniaalsete algoritmide poolt tekitatud reklaamid suutnud mind reaalse raha kulutamiseni viia täpselt ühe korra. Küll aga on eelkirjeldatud isiklik kogemus miski, mis on mind muutnud skeptiliseks selle suhtes, kas sotsiaalmeedia on ikka see, mis kasvõi reklaami kontekstis edaspidi enim meie tarbimisotsuseid mõjutada suudab?

Samuti on aastate jooksul kadunud suur hulk neist, kes lõid sotsiaalmeediasse väärtuslikku sisu. Paistab, et neil on paremat teha. Neid, kes „ära väsisid,“ on seega rohkem ning see, et nad pole naasnud, viitab sellele, et nende elukvaliteet on ilma sotsiaalmeediata parem. Selle peale tasuks mõelda. Mitte ainult sellest aspektist, kuidas enda elukvaliteeti parandada – vaid ka sellest aspektist, et keskkond, kus negatiivsed emotsioonid võimenduvad, peab kas tõsiselt transformeeruma või millelegi uuele oluliselt turuosa loovutama. Miljonite ja miljardite tundidega võiks olla midagi paremat teha, kui kõigiga tülli minna ja reklaame vaadata.

Peeter Koppel

Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (81)