Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et hakkan tööle maakoolis, kohas, kus elab 537 inimest… ei, nüüd koos minuga 538 – siis ma oleks selle inimese välja naernud. Või küsinud, et ega ta peast nikastanud ole. Kujutate ette, mis on 538 inimest? Tavalises 5-kordses paneelmajas, kus on viis trepikoda, elab keskmiselt 150-200 inimest – ehk kogu asula on nagu kaks – kolm paneelmaja. Mina ja maale?! Mitte iial! Ulme! Unusta ära!
Ent läks hoopis teisiti – saatusel on omad käigud, ning elu linnas sai läbi (ehkki Tallinn on vist maailma armsaim ja väikseim suurlinn, kus kõik olemas ja käe-jala ulatuses, samas — inimeste rohkus, sagimine ja oma sihi otsimine annavad metropoli hõngu välja küll).
Nüüdseks olengi juba teist aastat ühe väikese, armsa, üdini sooja (nii vaimselt kui füüsiliselt – katlamaja meid ei säästa, maja sees saab T-särgi väel aastaringselt käia) ja rõõmsameelse kooli juht Virtsus. Õpetaja ka. Ning kuna pikamaajooks on juba aastaid minu kirg ja hobi, siis sellest sügisest panin kokku oma “jooksutrenni” – ehk siis olen veel treener ka..
Sõnad “sõbralik”, “sõprus” ja “sõbralikkus” omandavad väikeses maakohas hoopis erilise, lausa käega katsutava tähenduse. Tulles keskkonnast, kus keegi ei tundnud kellegi vastu suurt huvi, sest igaühel on omad toimetused ja mured, tundsin, kuidas siin on inimeste naeratustel siiras mõte taga. Ei ole nii, et sinu mure on ainult sinu oma – nii nagu it takes a village to raise a kid, on maakohas terve asula südameasjaks teha nii, et uus inimene kohaneks hästi. Olgu see uus inimene õpetaja, direktor või bensiinijaama tehnik – sa oled nüüd osa meist, meie huvi on sind asula ühistesse tegevustesse kaasata.
Ei tea, kas inimesed teadvustavad seda endale, aga kehtib raudkindel ja üldinimlik loogika: kui sinul on kõik hästi, siis on suurem tõenäosus, et sa peegeldad seda headust teistele tagasi.
Õpetajana puutun sellega iga päev kokku: lapse mure ei jää ainult tema enese ja ta pere mureks, sellest saab tihtilugu minu isiklik väljakutse. Alguses ma imestasin, kui öösel enne magamaminemist oli viimaseks mõtteks: “nii, ja kuidas mina saan aidata seda-ja-seda last, tema peret”. Nüüd seda imestust pole, sest viimane mõte päevas ongi mõnest noorest, kelle heaks ma ju saan midagi teha. Ma lihtsalt ise ei ole veel päriselt aru saanud, mis see hea on ja kuidas see temani peaks jõudma.
Sõprus… võib-olla on sõprus see, kui esimese klassi tüdrukud, kes veel eelmisel aastal meie lasteaias mu nimest “Tassi” või “Sassi” tegid, need samad pisikesed plikad jooksevad mind igal hommikul kallistama? Sõbrad ju kallistavad. Või see, kui minu klassi kaheksandik julgeb vaidluse hoos ust paugutades ruumist välja astuda? Sest tõeliste sõprade vahel on mõnikord ka tülid. Või on sõbrad need sinu kolleegid, kes ütlevad: “tead, kui hea meel on, et sa meiega liitusid”? Sest ainult sõbrad avavad oma mõtteid ja eriti tundeid. Ehk hoopis on sõpruse märgiks see, kui minu kooli lapsevanem võib mulle kell 22:15 helistada ja kurta muret – mitte enda, vaid naabri! – lapse pärast: kas tal on ikka kõht täis ja kas ta ikka koolis jaksab käia.
Põhikooli eesmärk on kõige muu juures ettevalmistus iseseisvaks eluks. Mitte veel päris täiskasvanud inimene, aga enam kindlasti mitte laps, kes meie koolist väljub, peab oskama elu varjunditel vahet teha. Musta ja valget oskavad juba pisikesed põnnid eristada: teisi lüüa on halb, hommikul oma klassikaaslasi ja õpetajaid teretada aga hea. Ent mida teha varjunditega? Sellise hele-helehalliga? Või õrnalt määrdunud valgega? Kust jookseb piir sõbraliku nöökimise ja solvamise vahel?
Keda ma saan nimetada sõbraks ja keda peaksin tegelikult kutsuma hoopis tuttavaks?
Aina nutikamaks muutuvas maailmas on täiskasvanutelgi neid piire üpris raske tabada, mis siis veel lastest rääkida. Ehk on tõeline sõprus selline, mis (ideaalis) jääb kestma aastateks, ja isegi kui see täiskasvanueas ei jätku , siis vähemalt jätab enesest maha kauni mälestuse, millel pole ühtki varjutavat pilve. Või on sõprus hoopiski võime anda teisele inimesele ausat ja otsekohest tagasisidet? Tagasisidet, mis aitab teda, ja aitab mind ennastki – sest teinekord saan hoopis mina ise oma tegude ja saavutuste kohta kas kriitikat, kiidusõnu või mõlemat.
Teisalt — minul kui täiskasvanul on raske olla sõber oma õpilastega, kes võiksid ju vanuse poolest mu lapsed olla! Ja sealt see kaitsva “kanaisa” instinkt välja lööbki. Kui esimesel aastal oli viimane mõte enne uinumist, kuidas üldse saan lastele abiks olla, siis nüüd, oma teisel aastal ärkan tihti painava mõttega – mida ma täna saan nende heaks ära teha? Kuidas saan mina neid täna kaitsa, ja mille eest nad üldse kaitset vajavad?
Üks Tallinna sõpradest on minult imestusega küsinud, et mida ma siis pikkadel õhtutel, eriti nüüd talvel, teen? Väljas on pime, tööpäev on läbi, 537 elanikuga kohas ei ole just palju sotsialiseerumisvõimalusi. Teha on siiski väga palju: lugemine, ahju kütmine (minu korteris on neid lausa kaks) või siis puude lõhkumine ahju jaoks. Või siis jooksmine (sest, jumal tänatud, pealambid on tänapäeval mitte ainult kaevuritel). Nüüdsest täidan vähemalt ühte õhtut nädalas õpilastega koos jooksutrenni tehes – kõigil helendavad neoonkollased vestid seljas, jookseme Tallinna maantee ääres mööda kergliiklusteed. Vahepeal külg ees, siis sääretõstejooks, seejärel loivame hingamise rahustamiseks. Eks seegi näitab sõprade vahelist usaldust – noored tunnevad huvi millegi vastu, mis mulle oluline. (Muide, päris tore jooksutrenn on – tulge teinekord kolmapäeval kella 19:00ks Virtsu Alexela tanklasse, teeme koos trenni!)
Allikas: artikkel on algselt ilmunud ajakirjas LOOK.
Stanislav Nemeržitski
Stanislav Nemeržitski on koolijuht, õpetaja, harrastussportlane. Loe artikleid (2)
