Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et õpetajana töötades peeti mind välimuse tõttu tihti õpilaseks. Vahepeal mängisin naljatades kaasa, vahel tundsin end veidi kohmetult. Nüüd end koolijuhina tutvustades olen kohanud veel rohkem üllatunud pilke. Kuigi äsja algas mu kahekümne esimene järjestikune kooliaasta, tuli sel aastal sügis teisiti. Kui lapsed koos vanematega kooliuksest sisse voorisid, sain esimest korda päriselt aru, millesse olin end mässinud.

Õpetajate seas on mul palju eeskujusid ja olen end nendega lihtsasti samastanud. Koolijuhid on aga alati pisut müstilised ja eemalseisvad tundunud: võõras vuntsidega bürokraat, põhimõttekindel ja veidi saladuslik gümnaasiumidirektor, mu oma kaks väga julget ja hoolivat endist ülemust, suure visiooniga endine ärimees, metsikute dialoogide ja hommikumantliga härra Maurus, nõudlik Wikman jne.

Taipasin esimesel koolipäeval, et mul pole õrna aimugi, mida üks seitsmeaastane võib mõelda või oodata. Samas võiks vähemalt alguses jääda mulje, et teame, mida teeme – lapsed ja vanemad vajavad kindlust, et nad tulevad õigesse kohta. Sain muidugi ruttu aru, kui narr oleks näitlemine, lapsevanemad hindavad ausust, mitte muru roheliseks värvimist.

Muide, mulle on koolis alati meeldinud. Ilmselt pole olnud ühtki päeva, mil oleksin mõelnud, et õppida on tüütu ja passiksin parema meelega kodus. Üleminek õpilasest üliõpilaspõlve ja pedagoogiameti kaudu koolidirektoriks on olnud nii sujuv, et tunnen end ikka rohkem õppija kui koolijuhina. Aga kui esimesed õpilased nüüd päriselt saabusid, silmad ühekorraga hirmul ja põnevil, hakkas päris kõhe.

Oleme Emili koolist rääkinud kui koolirõõmu ja õpihuvi toetavast kogukonnakoolist,

mis ühendab traditsiooni ja innovatsiooni.

Meil on palju ideid ning lastel ja vanematel suured ootused. Esimesel koolipäeval tundsin, et vajaksime veel mõned kuud ettevalmistusaega. Kõik oli nii poolik: saime äsja mööbli lahti pakitud, aga õppe- ja kasvatustöö sisu juures olime rohkem töötanud küsimusega „mida?” ning kuidas-küsimuseks polnud palju aega jagunud.

Muidugi oli meil õpihimuline ja motiveeritud kollektiiv, koostööd toetavad klassiruumid, suvistel talgutel valminud lõimingumudel oli jõudnud tapeedirullilt Excelisse, õpilasprojektide ideed panid õpetajatel silmad särama. Aga kuidas ikkagi iga õppija individuaalsust või erivajadusi toetada, digivahendeid mõistlikult kasutada, lugemishuvi ja refleksioonioskuse arengut soodustada? Jah, võiksin kõigile küsimustele ilusa jutuga vastata, aga ikkagi: kuidas päriselt?

Kui teise koolinädala alguses kooliuksest sisse astusin, hõikasid esimese klassi õpilased läbisegi „Direktor tuli!”, „Issi!” ja „Ei, ta on minu issi!”. Olin valikuvõimalusest veidi segaduses ja valmistusin enda suunas jooksvaid ja kallistada tahtvaid lapsi blokeerima. Hoolimata väsinud ja veidi pinges olekust vastasin neile:

„Rõõm teid näha! Kuidas elate?”

Töölaual ootas hunnik dokumente, aga otsustasin siiski lastega veidi Pokemonidest ning kastanitest rääkida.

Üks poiss oli neid pruune mune pool koolikotti täis korjanud ja tahtis mulle tõestada, et mitte kellelgi teisel nii palju pole. Rõõmustasin, sest päriselu paistis virtuaalilma kõrval rohkem kirgi kütvat. Ja järsku taipasin, et õppijakeskset kooli tulebki teha koos õpilastega, seda ei saa laboris valmis ehitada. Ilmselt poleks ma ilma laste ja kastaniteta selle peale tulnud ja põeksin ikka veel, et kõik polnud septembriks valmis.

See kuu aega on mulle selgeks teinud, et juhi üks peamisi ülesandeid on argimelu keskel suurt pilti meeles pidada. Ka õpetajana töötades püüdsin vahel igapäevasest ­eemale tõmbuda, vaatasin oma pedagoogist vanaema soovitusel klassis toimuvat kui tubateatrit ja mõtlesin, kuhu paigutub üksik koolitund minu või õpilase elus. Aga siis oli alati veel üks instants, kellele loota.

Mu märkmiku sisekaanel on küsimus:

„Miks ma teen seda, mida ma teen?”.

Püüan sellele iga päev ausalt otsa vaadata.

Ühelt poolt aitab see tööd mõtestada, teisalt paneb märkama kõike ägedat, mida kool pakub. Näiteks, kui läinud reedel kooli jõudsin, oli mu laual pisike värviline ümbrik, milles kokkumurtud kaardike – ühel pool punane, teisel pool roosa süda, keskele kirjutatud „INDREKULE. HEALE TIREKTORILE”.

Artikkel on algselt ilmunud Õpetajate Lehes