Kristjan Otsmann: presidendi kõne – Edasi

Miks ei võiks me ise kirjutada tänavu presidendile aastapäeva kõne? Allolev on selle esimene mustand, üks võimalikest. Kutsume lugejat oma versiooni saatma. Kui võtaksime kõne täiendamiseks nädala, saaks presidendi meeskond kirjutada ja president pidada vabariigi aastapäeval kõne, mis toob võimu rahvale lähemale ja kajastab seda, mis me südamel.

Ootame lugejate poolseid kõnesid kuni 18.02 aadressil hello@edasi.org märkega “Presidendi kõne”. Teksti pikkus max 7000 tähemärki. Kõnekamad tekstid avaldame jooksvalt Edasi veebilehel.

Presidendi kõne

Kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes, lugupeetavad Riigikogu ja valitsuse liikmed, ekstsellentsid!

Õnnitlen Teid kõiki Eesti Vabariigi 100. aastapäeval ning tänan Teid ja Teie kaudu kõiki heade soovide ja südamlike tervitussõnade eest!

“Vabariigi aastapäev ei ole saavutuste ja möödalaskmiste inventuur. Vabariigi aastapäeval on kombeks määrata riigi asend ajas ja ruumis, nagu seda avamerel tehakse laevasillal.” Nii lausus president Lennart Meri siinsamas 23 aastat tagasi. Kus ja kes me oleme ning kuhu suundume? Kui mõistame seda, on meil lootust püsida ka järgmised sada aastat.

Oleme eestlased

Mikk Sarv heitis mõne aasta eest nalja, et sõna “eestlane” tuleb sellest, et eestlane hoiab eest ära. Jah, see peaks olema meie aegade hämarusest kantud eluviis ja käitumisstiil: ikka tasa ja targu, kaalutledes ja vaagides. Meie mõte pole jääda püsima mõnekümneks aastaks, vaid aastasadadeks. Ent see on võimalik vaid sel juhul, kui suuname pilgu silmapiirile, valime kursi ja hoiame seda, kaotamata reaalsustaju ja arvestades hetkeolukorraga.

Sama moodi võiks sõna “eestlane” tulla sellest, et oleme nii mõneski asjas teistest ees, oleme eeskuju. Me suudame olla tänapäeva ühiskonna suunanäitajad digitaalses maailmas. Seda näitas selgelt meie eesistumisaeg Euroopa Liidus ja veel eredamalt näeme seda oma igapäevaelus: tellime ju Taxifyga takso, deklareerime tulud ja valime ID-kaardi abil interneti teel, hoiame raha pankades, mille IT-lahendused on sageli loodud Eestis, räägime mobiiltelefoniga, mõtlemata sellele, et siingi on meile olnud abiks Eesti IT-insenerid.

Oleme eeskujuks ka julgeolekus, sest osaleme võrdse partnerina rahvusvahelises koostöös NATO ja lähiriikidega, hoolitsedes selle eest, et maailm oleks üha turvalisem paik. Võib-olla julgeolek ongi meie olemise võtmeküsimus? Julge olek. Julgus olla iseseisev ja vaba.

Julge olek seisab kolmel sambal

Nendeks on haridus, elukeskkond & avatus.

Kui me ei pööra piisavat tähelepanu haridusele, siis ei jää me kestma.

Jah, oleme olnud PISA uuringus esimeste seas. Jah, meie koolidest langeb ebanormaalselt palju õpilasi enne õpingute lõppu välja. Jah, meie õpetajate keskmine vanus kasvab kiiresti. Jah, nii mõneski koolis valitseb kius. Sel moel me kaua ei kesta.

Õnneks on meil olemas eeskuju Põhjala naabrite Soome ja Rootsi näol. Vajame kiiremas korras haridusreformi, mille tulemusena saaksid meie lapsed kümne aasta pärast sama hea alus-, põhi- ja keskhariduse kui Soomes. Kool ei alga mitte õppekavast ega regulatsioonidest, vaid algab õpetajast. Lubage mul avaldada siirast tänu meie parimate õpetajatele nagu ka Noored Kooli liikumise eestvedajatele ja selles osalejatele. Kui vaid suudaksime luua olukorra, kus kõik pedagoogid oleksid oma töö juures sama vaimustusega kui nemad! Tee selleni on vaevarikas, ent tänuväärt ettevõtmine: alates õpetajahariduse õppekavade korrigeerimisest tänapäeva nõuetele vastavaks lõpetades õpetajate palga neljakordse tõstmisega, mis looks koolides reaalse konkurentsi õpetajakohtadele. Kui panustame haridusse sama palju kui meie põhjanaabrid, saame olla kindlad, et meie kultuur kannab meid ka aastasadade pärast.

Teine sammas on meie elukeskkond, millele peame pöörame rohkem tähelepanu ja mille eest peame kandma senisest rohkem hoolt.

Kasutagem vabu päevi selleks, et minna Raplamaa metsadesse või Pärnumaa rabadesse ja nautigem meie loomulikku keskkonda. Miks just sinna? Sest seal näeme selgelt, kuhu peaksime suunduma ning mida teeme tegelikult. Me lõikame praegu liiga palju metsa, kuigi Keskkonnaministeerium ja metsaökonomistid väidavad, et puupõldude saldo on positiivne. Euroopas on piisavalt hoiatavaid näiteid: Rootsi metsade liigirikkus on kahanenud drastiliselt ning kuigi nii mõnigi riik on ette võtnud väga kalleid taasmetsastamisaktsioone, ent hävitatud loodust algsel kujul pole võimalik taastada. Vältigem neid vigu! Mets on olnud sajandeid meie rahvuslik rikkus ja uhkus ning vajadusel ka meie toitja ja pelgupaik. Me pole veel nii vaesed, et hoolimatult metsa kallale minna.

Ma ei taha öelda, et metsaraie tuleks täielikult lõpetada. Olen seisukohal, et vajame endiselt puutooret ja puupõldudel on oma koht majanduses. Ent peale lageraide on olemas ka sellest kallim ja hoolivam harvendusraie ning iseenesest mõista tuleb hoiduda metsalõikusest lindude pesitsusajal ja neil aegadel, kui pinnast ei ähvarda harvesterite ja forvarderite rataste all songermaaks muutumine.

Looduskeskkonna hoiust rääkides on veel kaks suurprojekti, mida soovin mainida.

Esimene neist on Rail Baltic. Me vajame tänapäevast ühendust inimestele ja kaupadele Euroopaga. Rail Baltic on meile hädavajalik ka julgeoleku seisukohast. Ent selle rajamine ei tohi toimuda loodusesse ja inimestesse hoolimatult suhtumise hinnaga. Selles suurprojektis peame kasutama nii tänapäevaseid tehnoloogilisi lahendusi kui ka tervet talupojamõistust: kui vähendada reisirongi kiirust mõnikümmend kilomeetrit tunnis, on ohutuse ja loodusreostuse vähenemine oluliselt tähtsam kui mõneminutiline ajakaotus rongisõidul. Sama kehtib insenertehniliste lahenduste puhul – nende loomisel peavad olema esikohal kaks asja: turvalisus ning loodushoid. Olen kindel, et suudame ka selle projektiga olla eeskujuks ning sellest võib saada meie järgmine visiitkaart.

Teine projekt, mille eest tahaksin hoiatada, on kavandatav hiigeltehas Tartu külje all. Mõelgem enne mitukümmend korda, kui otsustame rajada mõnisada töökohta ja kahjustada jäädavalt meie elukeskkonda.

Sama moodi kuulub elukeskkonna alla õigus tervisele. Tervishoid tuleb tõsta prioriteediks. Me suudame teha veel rohkem nii ennetuse poolelt kui ka inimväärse ravi tagamiseks neile, kes seda vajavad. Siin me ei leia abi mitte aktsiiside tõstmisest, vaid järjepidevast selgitustööst eesmärgiga propageerida tervislike eluviiside olulisust elukvaliteedi tõstmisel.

Elukeskkonna kolmas tahk on turvalisus. Ma ei pea silmas ainult seda, et kärpekäärid on lõksutanud liiga sügavaid lõikeid politsei ja päästeametnike töösse. Turvalisust loob eelkõige soe ja südamlik suhtumine kaasinimesse. Vägivald ei ole lahendus ei abikaasade, laste ja vanemate ega kaasinimestega suhete klaarimisel. Meil on vaja lõpetada nii füüsiline kui ka vaimne vägivald, sest vastasel juhul me ei püsi.

Meie püsimise kolmas alustala on sisemine ja väline avatus.

Jah, me oleme introverdid ja kaldume ikka vaatama sissepoole. Ent see ei tähenda sulgumist siseilma. Sõna eurooplane tuleb nimest Europe, see omakorda asjaolust, et tema silmad olid harukordselt suured. Eurooplane on inimene, kellel on suured silmad, avar silmaring. Avarat silmaringi võimaldab hea haridus, vastastikune hoolivus ja mõistmine ning tahe tajuda ümbritsevat maailma adekvaatselt ja hinnanguteta.

Me peame jätkame rahvusvahelist koostööd, sest koos teiste riikidega suudame teha tööd, et hoida maailmas rahu ja säilitada meie elukeskkonda. Me kuulume Euroopasse ja peame seisma kindlalt ühiselt euroopalike väärtuste eest, milleks on endiselt vabadus, võrdsus ja vendlus. Siin ei saa teha ühtki järeleandmist, sest väärtustega ei tohi mängida.

Lõpetan selle kõne taas Lennart Meri 1995. aasta sõnadega: “Eesti ei ole kunagi olenud võimult suur. Kuid Eesti on olnud ja võib taas saada vaimult suureks, jäädes iseendaks.”

Olgem eeskujud: jätkem argus, ahnus ja kitsarinnalisus! Väärigem iseseisvust ja olgem selle uhked kandjad! Olgem oma nime väärt! Elagu Eesti!