Kevadise Jazzkaare üks peaesinejaid, ameerika džässitrio The Bad Plus, on käesoleva sajandi üks põnevamaid kollektiive oma žanris. Osalt just ka seetõttu, et konkreetset stiililist määratlust on keeruline välja tuua – sellest hoiduvad trio liikmed ka ise küllalt resoluutselt. See on praegusel ajal üsnagi tavapärane, et muusika liigub mitmete stiilide piirimail, otsides just oma “nägu ja saundi”.
Küll aga võib julgelt väita, et The Bad Plus on oma kõlapildi leidnud ja vähegi teadlikumale kuulajale end ka tuttavaks mänginud. Veidi enam kui 18 tegutsemisaasta jooksul on trio välja andnud koguni 15 albumit, sealhulgas kaks live-albumit. Ja ikkagi kehtib ka nende puhul džässi hea tava, et just kontserdil läheb muusika eriliselt lendu, pakkudes ohtralt spontaanseid momente, mida alati stuudios esile tuua ei saa/õnnestu.
2006. aasta kevadel Eestis Jazzkaarel üles astunud trio jaoks on käesolev aasta küllaltki märgilise tähendusega – vahetunud on ansambli klaverimängija. Seni 88 klahvi hallanud Ethan Iversoni asemel istub nüüd klaveri taga Philadelphiast pärit Orrin Evans. Kui üldjuhul on klaveritriode puhul ansambli kõlapildi kujundamisel teistest märksa suurem roll just pianistil, siis The Bad Plusi puhul võib väita, et kindlasti ei toimu saundis nii suurt nihet, pigem lisandub uusi ja värskeid nüansse. Nagu ka teised trio liikmed, Reid Anderson (bass) ja Dave King (trummid), on öelnud, ei toimunud selle tarbeks mingisuguseid katseid – Evansi liitumine toimus pikema aruteluta. Värskeid ansamblikaaslasi seob enam kui 20-aastane tutvus, mistõttu võib ka uskuda, et antud väide on enamat kui lihtsalt “hea reklaam”.
Kui rääkida veidi spetsiifilisemalt trio iseloomulikust ja äratuntavast kõlapildist, siis selle kirjeldamiseks on mitmeid võimalusi. Mehed on endale võtnud algusest peale küllaltki keerulise ülesande – džässi mõistes ebatraditsioonilise, kohati ka avangardismi tunnustega muusikaga jõuda laiema publikuni. Sageli kuulub taoline muusika pigem äärealadele, pakkudes huvi spetsiifilisele ja teadlikult otsivale publikule. Äärmuslikumad piiride kompijad kohati isegi hoiduvad laiemast huvist, et mitte oma materjaliga vale publiku ette sattuda. The Bad Plus kindlasti nende hulka ei kuulu, vaid pigem naudib seda, et nende looming nii laialdaselt levib.
Üks leviku põhjuseid on kindlasti see, et läbi aastate on ansambel interpreteerinud rokiklassikuid Nirvanast ja Black Sabbathist Neil Youngi ja David Bowieni. See pretensioonikas ettevõtmine on toonud kui just mitte uusi fänne, siis uusi huvilisi täiesti teisest skeenest. Jõulisem rokisaund on küllalt “toorelt” ja ehedalt kõlamas ka akustilistel instrumentidel. Naturaalset kõla aitab tekitada ka lihtsakoeline harmooniline pilt, mida rikastavad rütmiliselt keerukamad nüansid. Džässis ja eriti klaveritrios küllalt vähe kasutatavad kolmkõlad klaveri alumises registris annavad just seda massiivsust ja konkreetsust, mis ka raskemapärase muusika lihtsalt kuulatavaks muudab. Selle kõige juures ei maksa alahinnata seda, et meloodia peab olema ja The Bad Plusi puhul ka on selgelt äratuntav.
Uue koosseisuga Eestisse tulev ameerika trio The Bad Plus on muusikasõbrale kindlasti huvitavaks võimaluseks olla tunnistajaks alles väljakujunevale uuele kõlapildile, millest kahtlemata ei puudu jõuline ja energiline, aga ka selgekõlaline ja äratuntav külg. Jaanuari keskel ilmunud viimane album Never Stop II kätkeb endas omaloomingut kõigi ansambliliikmete poolt. See peaks garanteerima värskuse, mida toob uus pianist Orrin Evans ning juba tuttavliku kõlapildi Kingi ja Andersoni loomingu näol.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmaailma trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
Joel Remmel
Joel Remmel on aktiivselt nii Eesti kui välismaa lavadel üles astuv jazzpianist, lisaks veel ka õppejõud EMTA-s ja Otsakoolis. Ta teeb koostööd paljude jazz- ja popmuusika artistidega ning on juba ligi 7 aastat vedanud oma ansamblit Joel Remmel Trio. Loe artikleid (1)
