Lugu Medeiast paneb mõtlema armastusest, õiglusest, kättemaksust, ja üldse paljudest seisukohta nõudvatest teemadest. Need teemad on alati olnud aktuaalsed ja püsivad huviorbiidis tõenäoliselt veel kaua. Mulle meeldivad karmid Kreeka müüdid ja kuidas nad eluolulisi filosoofilisi küsimusi käsitlevad. Panevad mõtlema, et küll ma olen ikka heaks ja mõistlikuks inimeseks arenenud. Erinevalt instinktipõhiselt tegutsevatest jumalate lähedastest järeltulijatest tundub, et me kõik oleme praegu paremad inimesed. Aga kui jällegi sügavamale minna, kõik me oleme ikka samad nagu ammustel aegadel.
Lavastus: Medeia
Lavastaja: Tiit Palu
Teater: Vanemuine
Kestus: 90 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. jaanuar
Külastuse kuupäev: 20. jaanuar
Kuigi on teada, et Euripidese tragöödia teeb eriliseks poolehoid Medeiale, mina endas ühtki kaastundvat tunnet ei leidnud. Mitte ühegi tegelase suunas. Kõik olid ära teeninud oma tulemuse. Kes oli tugevam seest, sai kergemalt välja. Kes püüdis varjata oma nõrkust, sai siiski sellelt lüüa.
Etendus hoidis mu tähelepanu nii palju, kui minult seda üldse võimalik on saada.
Ma jälgisin valguse muutlikkust ja selle mõju laval toimuvale. Kui läks poolgi tooni heledamaks, oli nägemisväljal kohe teine pilt. Jälgisin igat näoilme muutust tegelastel.
See oli esimene nii-öelda tavaline tõsine teatritükk. Ma isegi ei tea veel, kuidas seda liigitada… klassikaline tragöödia. Sõnalavastus. Esimest korda ma jäin mõttesse, kuidas on tunda tundeid, mis pole sinu omad ja kuivõrd omaks nad saavad, kui sa mängid hästi.
Minimalistlik lava, ilus näitemäng, suurepärased kostüümid ja mõjutav valgus. Kunstlikult oli kõik õnnestunult kooskõlas ja täiustas üksteist. Olles ise suur rätsepatöö armastaja, imetlesin tegelaste riideid ja seda, kuidas see sobis nende iseloomuga. Maitsekalt väljendusrikkad, tabavad, üldse mitte ülepingutatud. Silm puhkas ja nautis. Kõrv ka nautis. Ma armastan selget ja puhast diktsiooni, eriti kui see (tundub, et) on loomulik.
Saalis oli umbes kolm inimest, kes julges teha häält. Muidugi mina, keegi meesterahvas minu taga ja vanem meesterahvas valges. See viimane oli justkui Jumal, ausõna. Plaksutas valjult ja siiralt peale kahte või kolme stseeni. Täiesti üksinda. Ma olin nii vaimustuses sellest olukorrast, aga samas natuke eksinud ruumis ja ajas. Ma jooksin silmadega üle terve saali, et saada vihjeid. Peaaegu mitte keegi isegi ei vaadanud tema poole. Mina oleksin tahtnud ka plaksutada.
Vahel muigasin irooniliselt, kui mind sõnad kuidagi puudutasid. Minu taga istuv mees tegi sama, ainult et minust täiesti erinevatel momentidel. Mulle meeldib jälgida publikut. Ja on väga ilus, kui tunned, et publik elab kaasa ja julgeb seda välja näidata.
Etenduse lõpus plaksutades, ma tundsin esimest korda, et ma tahan plaksutada. See oli tänulikkus kõigile inimestele, kes olid sellega vähegi seotud. Terve tee magamistoani kõndides mõtlesin, kuidas ma oma tööd armastan.
Alissija-Elisabet Jevtjukova
Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)
