Pariis on olnud ja on eurooplaste jaoks Valguselinnaks, La Ville de Lumière. See on linn, mille õhku soovib igaüks meist kord elus sisse hingata; linn, mille suursugune ajalugu ehitab silla tänapäevale; linn, mille elanikud on tuntud oma vabameelsuse ja tolerantsi poolest või nagu kirjutas Ernest Hemingway: “Pariis on pidu sinus eneses.”
Pariisist on kirjutatud ja lauldud. Lauludes peegelduvad ajaloosündmused, inimeste harjumused ja hoiakud ning kümnendite moevoolud. Tutvustan lugejale järgnevalt mõningaid 20. sajandil loodud laule, mis on jäänud kestma läbi muutuva aja ning artiste, kes oma tegevusega on Valguselinna veel säravamaks laulnud.
Sõdadevahelised hullud aastad
Kohvikute, kabareede ja variteekultuur tekkis Pariisis juba 19. sajandi teisel poolel, kuid sai oma tõelise elektri sisse peale I maailmasõda, mil rahvas tahtis unustada möödunut ja jälle elust rõõmu tunda. Kuulsad meelelahutuskeskused Moulin-Rouge, Les Folies-Bergère, Le Bœuf sur le toit, Le Casino de Paris, Le Théâthre des Champs-Élysées jt kutsusid oma lavadele esinema omaaegseid parimaid artiste. Teiste seast kõrgemal säras music-hall’i kuninganna Mistinguett’i täht, kes oma elegantsi ja sarmiga oli kõikide pariisitaride etaloniks. Laul „Ça c’est Paris“ / “Selline see on Pariis“, mille lauljatar esitas 1926. aastal, on kui hümniks pealinnale: „Pariis on üks blondiin, kes meeldib kogu maailmale, … kes sind tundma on saanud see tuleb tagasi sinu võlude juurde.“
Tüüpilised prantslaslikud laulud pole olnud aga hoopiski mitte marsid nagu eelmine, vaid valsid akordioni saatel (les valses de musette), mis kõlasid rahvapidudel ja kohvik-kontsertidel. Nagu ka Lucienne Delyle’i poolt lauldud „Sous les ponts de Paris“ / “Pariisi sildade all“.
Laulu teksti tegevustik toimub Pariisi läbiva Seine’i jõe sildade all, mis annavad varjupaika privaatsust otsivatele armunutele, vihma eest varjupugejatele ning ka kolme lapsega kodutule emale.
Valguselinna sära meelitas kohale julgeid ja andekaid artiste teiselt poolt ookeani, nagu näiteks Josephine Bakeri, kes 1925. aasta sügisel tekitas skandaali oma etendusega „Revue nègre“. Keegi polnud veel näinud sellist banaanidest seelikut, selliseid kiiret charleston’i tantsivaid vetruvaid jalgu ja nõnda võluvalt serveeritud paljast ülakeha. Prantsusmaa oli saanud endale suurepärase meelelahutaja, kelle lavatee kestis kuni 1970. aastateni. Prantsuse laulu ajalukku kirjutas end Miss Baker lauluga „J’ ai deux amours“ / „Mul on kaks armastust“, mille tekstis kõlavad read „Mul on kaks armastust: minu kodumaa ja Pariis…“ on saanud motoks paljudele seda linna külastanud inimestele.
Lilled ja romansid
Ilusad ajad said Prantsusmaale läbi 1940. aasta alguseks, kui enamik laulustaare sakslaste hirmus Pariisist või kogu maalt lahkusid. Tuntud kabareed ja music-hall’id, kes olid juhitud juutide poolt, sulgesid uksed ning osad artistid „emigreerusid“ Prantsusmaa lõunaosasse, kus okupatsiooni haare oli nõrgem. 1930. aastate teises pooles lõbusate lauludega kuulsust kogunud Charles Trenet kirjutas sõja-aastail mitu nostalgilist varjatult kodumaa ja endise elu igatsusega laulu, nagu „Que reste-t-il de nos amours?“ , „Douce France“ ja „La romance de Paris“. Viimane neist kõlas 1941. aastal valminud samanimelises filmis ning jutustades ühe armastajate paari eluetappidest, võtab see laul kokku kõikide pariislaste igapäeva.
Pikale veninud vastupanu aeg ehk résistance sai läbi 1944. aastal liitlasvägede eduka liikumisega ning Pariisi õhk oli jälle vabadust täis. Maurice Chevalier, kes oli oma karjääriga sillarajajaks Prantsusmaa ja Hollywood’i vahel ning üldse esimesi prantsuse artiste, kes USAs läbi lõi, lindistas laulu „Fleur de Paris“ / „Pariisi õis“ , mille meloodia ja sõnad on sajaprotsendiliselt libération’i meeleolust täidetud. „See on Pariisi õis, ilusate päevade tagasituleku õis, see õis hoidis alles oma sini-valge-punased värvid…“
https://www.youtube.com/watch?v=piT-B6-UGN8
Montmarte & Montparnasse
Sõjajärgsed aastad tõid lavadele tagasi juba tuntud artistid, nagu Charles Trenet, Maurice Chevalier ja Edith Piaf, keda hellitavalt kutsuti Pariisi Varblaseks, kuna trompetliku häälega lauljanna alustas oma esinemisi tänaval ning tema kasv oli vaevalt poolteist meetrit. Piaf lindistas 1948. aastal armastajatele helget homset prognoosiva loo „Les amants de Paris“ / “Pariisi armastajad“, öeldes oma laulus, et Pariis ja armastajad on jälle lahutamatud.
Kahel pool Seine’i jõge, nõnda-öelda mägedel, sest seda ju Montmartre ja Montparnasse on, kogunesid kohvik-klubidesse uued noored ning selle põlvkonna intellektuaalsema osa esindajaks läbi laulude sai Juliette Gréco. Tema must kleit, sale rüht, pantomiimlikud näoilmed ja lavažestid ning madal intiimne hääl köitsid teiste hulgas ka sõjajärgse kümnendi menukirjanikke, nagu Jacques Prévert ja Jean-Paul Sartre. Montparnasse ja Saint-Germain-de-Près olid siis Pariisi populaarsemad kvartalid. Nostalgilises laulus „Il n’y a plus d’après“ / “Ei ole enam endist“ jutustatakse lahti armastajate paari lugu, kes tulevad taas kohtuma Saint-Germain-de-Près linnaossa, kuid nende armastus on möödas ja kõik ümber tundub teistsugune. Järgnevas videos esitab Gréco laulu selle autori Guy Béart’ga.
Teisel pool jõge märtrite künka ehk Montmartre’i jalamil keerlesid jälle varieteeteatri Moulin Rouge’i tiivikud, mis sellest, et asutuse seltsielu kõrgpunkt jäi 19. sajandisse. Seda elu dokumenteeris omal ajal läbi maalide ja posterite kunstnik Toulouse-Lautrec. Tema ajastust väntas režissöör Jean Renoir, kes oli kuulsa impressionistist kunstniku Auguste Renoir’i poeg, oma 1952. aastal valminud filmi „French Cancan“. Filmis kõlas aeglase valsirütmiga laul „Moulin rouge“ ning leierkasti helidega saadetud „La complainte de la Butte“, millest hiljem said Pariisi laulude kullafondi kuuluvad palad, ning filmi peategelast kehastas rahvusvaheliselt tuntud Jean Gabin. Järgnevalt on võimalik vaadata filmi treilerit.
Suured bulvarid & Champs- Élysées
Juliette Gréco kõrval oli uue põlvkonna populaarseimaks meesartistiks Yves Montand, keda lavatee alguses aitas palju Edith Piaf. Montand’st sai hiljem Maurice Chevalier’ mantlipärija, sest ta oli samuti väga hinnatud filminäitleja nii Prantsusmaal kui ka USAs. Tema lõi oma stiiliga „one man show“ esinemiskunsti kirjeldades oma lauludes- jutustustes lihtsa töölisklassi argi- ja pühapäevi. Laulus „Les Grands Boulevards“ / „Suured bulvarid“ , kutsub ta kuulajat kaasa uitama mööda puiesteid, et osa saada Pariisi melust. 1956. aasta kontsertlindistusel on näha, et esinemisel hoidis silma peal ka artisti abikaasa näitlejanna Simone Signoret.
Poeedist laulude kirjutaja Léo Ferré lõi 1960. aastal muusikalise poeemi „Paname“. Selle nimega hüütakse hellitavalt Pariisi ja tema äärelinnu. Paname oli algselt 20. sajandi alguse Pariisi elegantsete meeste peakate, kuid samuti kandsid seda tüüpi kaabusid (panamasid) ka Panama kanali ehitajad. Poeedi laulus on aga ülistavad read: „Paname, kui sa naerad, on ka minu osaks su võlu, kui sa nutad, on ka minul sinu pisarad ja kui sind rünnatakse, siis võtan ma relvad.“
Mõned aastad hiljem 1968.ndal aastal lõi laulja Jacques Dutronc juba järgmise põlvkonna Pariisi laulu, mille julgesõnalises tekstis ta kirjeldab suurlinna salapärase öö muutumist, kellele töökaks ja kellele väsinud, hommikuks. Järgnevalt olgu sellest väike tekstinäide: „Transvestiidid raseerivad end ja striptiisitarid on jälle riides … ajalehed on trükitud ja töölised on masenduses.“ „Il est cinq heures, Paris s’éveille“ / “ Kell on viis, Pariis ärkab“.
Joe Dassini nime ei vaja kindlasti paljudele tutvustamist, kuna Nõukogude Eesti raadios ja televisioonis oli ta üks enim mängitumaid prantsuse artiste. Tema hitiks kasvanud lugu „Aux Champs-Élysées“ / “Champs-Élysées’l“ on iga prantsuse keelt õppinud ja õppiva eestlase isiklikus repertuaaris ning selle laulu tekst ajas aegumatu, sest 24/7 keerlev mitmevärviline elu pole Pariisi peaavenüült kuhugi ka tänapäeval kadunud.
Uued põlvkonnad & vanad lood
Kümnendid ja moed muutuvad kiiresti, kuid Pariis ning lood temast köidavad samamoodi 21. sajandi heliloojaid ja artiste. Millenniumivahetuseks kirjutasid helilooja Richard Cocciante ja libreto autor Luc Plamondon muusikali „Notre-Dame de Paris“, mille tegevus põhineb romantismi suurmeistrist kirjaniku Victor Hugo samanimelise romaani ainetel. Laulu „Le temps des cathédrales“ / “Katedraalide aeg“ tekstis öeldakse aasta 2000 kohta prohvetlikud sõnad, mis õnneks pole täiel määral täide läinud: „Käes on katedraalide aeg, sest maailm on sisenenud uude aastatuhandesse, linnaväravates on paganad ja vandaalid ning uut aastatuhandet tervitab maailma lõpp.“
2002. aastal moderniseerisid tuntud lauljad Patrick Bruel ja Françis Cabrel filmist „French Cancan“ Pariisi laulude klassikaks muutunud loo „La complainte de la Butte“ / “Montmarte’i künka kaebelaul“. Laulu illustreerivas videos on aga tegevuskoht viinud kunstnike keskuse Montmarte’i asemel I maailmasõja aegsesisse kaevikuisse, kus sõduripoisi ainukeseks lohutuseks on koltunud kiri oma tüdruksõbralt, kuid sõjaväljade üle hõljub juba kaunitarist surmakuulutaja kuju. Sama laulu kasutati ka 2001. aastal Baz Luhrmani juhtimisel valminud Hollywoodi menuteose „Moulin rouge“ filmimuusikas.
Parimaks näiteks uue põlvkonna ja kuldse šansooni ajastu laululegendide koostööst on 2014. aastal valminud duo ZAZi ja Charles Aznavour’ vahel. Lauljad esitavad koos Aznavour’ poolt 1951. aastal kirjutatud loo „J’aime Paris au mois de mai“ / “Pariis on armas mulle mais“ , mille tekst algab sõnadega: „Pariis on armas mulle mais, kui puhkevad kõik pungad ja uued noored rõõmsalt on jälle vana linna tänavail, kõik kohvikud on tulvil neid…“
Laulud Pariisist jäävad rõõmustama inimesi erinevatest põlvkondadest ning Valguselinn püsib särava tähena planeedil Maa. Lõpetan oma arutelu Jacques Prévert’i luuleridadega:
Tulgu tuhanded tuhanded aastad
Aga kas saab eal ütelda ära
Kõike sest väikesest igavikuhetkest
Kus sa suudlesid mind, kus ma suudlesin sind
Ühel päeval täis talve sära
Montsouris’ pargis Pariisis
Pariisis, Maa peal
Selle maa peal, mis ka on täht!
(Ain Kaalepi tõlge)
Kutse: tule kuulama kontserti „Laulud Pariisist“ / „Paris en chansons“!
Armastusest Pariisi vastu on sündinud meie laulukava, mille viisid viivad kuulaja rändama mööda Valguselinna. Jalutame Champs- Élysées’l, tantsime valssi Moulin Rouge’is, seisatame Notre-Dame’i ees, joome kohvi Seine’i kaldal. Kõlavad tuntud laulud Pariisist.
Esinevad: Erkki Otsman (laul), Jaak Lutsoja (akordion), Andranik Kechek (klaver), Tanel Liiberg (kontrabass). Kontserdid toimuvad 13. veebruaril ja 18. aprillil kell 19.00 Estonia Teatri Talveaias.
Kirjandus
- Serge Berstein „100 ans d’histoire de France en chansons“ Édition du Chêne, 2000
- C.Brunschwig „Cent ans de chanson française 1880-1980“ Édition du Seuil, 1981
