Raamatuesitluste, laatade ning jõulupidude üleküllus on tabanud detsembris vabariiki. See muudab väga umbusklikuks, sest jõulud peaksid justkui juhtuma väikeselt ja sisukalt. Mulle ei meeldi Eesti laadad. Liiga palju vahvleid ja kaltse. Samas ka liiga palju heade kaupade müüjaid. Loomulikult pakuvad laupäevadel üle Eesti väärt inimesed oma isetehtud sööki ja käsitööd, kuid selle kõige sees on raske orienteeruda. Ma ei ole laadahunt, aga jõulude ajal käin paaril väikesel laadal.

Väikesed kohalikud jõululaadad tuletavad meelde jõulukinkide algset sisu. Mõtlen seda saamise ja andmise teemat. Pole oluline teha kingitusi, mis on kingitused kingituste pärast, pigem on oluline osta asju, mida sa vajad ning mille ostmine teeb selle valmistajale suurt rõõmu.

Abikaasa ostis mulle Lüllemäe jõululaadalt villased sokid ühe hästi vana proua käest. Sokid on suured, peaaegu sama kõrgele saab sääre peale tõmmata kui jalkakedrad. Need sokid sobivad palja jala peal käimiseks. Mõnusalt lööb õhk vahele ja samas ei vaju maha. Nähtavasti kannan kevadeks need sokid auguliseks, ei kesta mul ükski villane sokk suveni ning pole mul sellest kahju, sest sokk peab surema aukude läbi, mitte ootama sahtlis oma aega.

Ühesõnaga, otsi täidikest, kes ei tee äri, vaid teenib koduste pirukate või kollaste sokkidega endale piskut raha, et valmistada endale piskut jõulurõõmu.

Loomulikult võiks jätta neil jõuludel ka midagi tegemata.

Oma loomade pealt tean, et arutu rakettide laskmine ja paugutamine mõjub koduloomadele hirmutekitavalt ja metsas kardavad loomad veel rohkem. On eetiline mitte osta ja lasta ilutulestikku. Tõesti, tehke maal lõket ning linnas nautige linnaisade lastavaid pauke.

Jõulurahu on lihtsad teod ja tagasihoidlik elu. Kindlasti on kuskil memmeke, kelle tehtud kindaid, salli või sokke sa ise või su lähedased vajavad. Leia see memm.