Kadri Kroon: kas Castro mausoleum tuleb?

Kuuba I Foto: Egle Haidak

Näen Castro surmateadet Aafrikas Keenias hotelli televiisorist. CNN ketrab nonstop kordamööda juubeldavat rahvamassi Miamis ja šokis nägusid Havannas. Kohe tuleb meelde Brežnevi surm. Ajalooõpetaja paanikahoog, nutvad inimesed bussipeatuses ja kodune irooniline õhkkond.

Lapsena ei saanudki kohe aru, kas tulemas on maailmalõpp või algamas uus helgem elu. Kuubaga on nüüd nii, et see mis oli, on lõplikult läinud. Uus Kuuba tõotab tulla Disneylandi moodi turismiatraktsioon. Kohalikud, kes õigel ajal õiges kohas suudavad olla, saavad lähiaastatel meeletu algkapitali kokku kühveldada. Che kuju muutub Miki-Hiire sarnaseks kuvandiks T-särgil.

Ülipopulaarne militaarstiil, viisnurgad, Hemingway legendi kommertsialiseerumine neoontuledes vilkuva La Floridita baari näol, annavad tunnistust pöördumatust trendist – kõik rahaks, soovitavalt dollariteks. Ameerika turist on juba esimeste lennukitega kohal, teda lüpstes saab kiire hooga kapitalismi hüvesid nautima asuda.

Pakun, et kahekümne aasta pärast on Kuubal sirgunud põlvkond, kelle jaoks Viva Fidel, Viva la Revolucion, Patria o Muerte, Hasta la Victoria Siempre on tundmatud loosungid.

Umbes nii nagu meie noortele praegu Lenini mainimine. Ainuke reaalne kokkupuude on Moskvas Punasel Väljakul mauseleumis.

Või üritage Nõukogude Liidu kinniste piiride mõistet lastele lahti seletada. Minu laps küsis kohe, et kas sa olid siis kogu noorepõlve vangis? Selle küsimuse peale otsustasime 2006. aastal, et tuleb minna Kuubale lapsele seda sotsialismi tõelist palet näitama.

Sotsialistliku töö laager

Kuuba oli sel hetkel nagu kommunismi ajakapsel. Sülle langes võimalus võtta osa juba 1968. aastast alates korraldatavast sotsialistliku töö laagrist, millest osavõtjateks kogu maailma solidaarlased. Enamikke ajendas soov näha üht viimast sotsialistlikku maapealset paradiisi.

Laagris olid perekonnad, kes kandsid solidaarsuspisikut edasi geenidega. Nende vanaisad olid Hispaania kodusõjast alates võidelnud töölisrahva huvide eest. Kohal olid endised ja praegused kommunistid, sotsialistid ja teised vasakpoolsed, imperialismivastased, Amnesty International raames inimõiguste eest võitlejad, humanitaarabiga tegelejad, rohelised, alternatiivse elulaadi pooldajad, turumajanduse ja tarbimisühiskonna vastased, amerikaniseerumise ja globaliseerumise vastased.

Laagris said kõik justkui pühakojas kokku, siia tuldi oma jumalat kummardama. Mind eristas neist pärissotsialismis elamise kogemus. Nemad nägid kohapeal helget lapsepõlve ja stressivaba rahata elu. Pimesi plaksutati valjult sotsialismi saavutuste üle.

Kell 5.45 lasti ruuporist üle laagri lindilt kuke kiremist ja äratuse tõhustamiseks Quantanamerat.

Edasi tuli Fidel Castro 10-minutiline Che Quevara hüvastijätukõne. Järgnesid uudised Kuuba hariduse võidukäigust, piimasaagikuse kasvust, Venezuela sotsialistlikust parteist ja Ameerika julma kuritegeliku kontingendi uutest tegemistest.

Need loeti ette enne tööleminekut. Et oleks mille üle päeval mõtiskleda. Päeval anti usin panus põllutöö näol Kuuba arengusse. Lisaks tööle pakuti meile pärastlõunast alates rikkalikku kultuuriprogrammi (loe: pidevat poliitilist ajupesu).

Koosolekubarakis kohtusime Kuuba revolutsioonääridega, külastasime lasteaedu, koole, haiglaid ja kodusid. Õhtuti nautisime Kuuba muusikarütme ja tantsu, kõike seda ohtra kohaliku rummi saatel.

Aga milline oli tunne olla olukorras, kus sul endal kodanikuna puudus võimalus otsustada, inimesena olid sa pigem juhitud karja liige kui indiviid? Kuidas on elada pideva järelvalve ja nuhkimise õhkkonnas? Kartuses sattuda ideoloogia mittetoetamise pärast vangikongi? Need teemad jäid enamuse laagrilaste jaoks kaugeks.

Välismaa sotsialistile tundub seletus, et Kuuba inimesed ei tahtvatki välismaal käia, sest neil on Kuubal niigi hea olla, täitsa adekvaatne.

Arstide avaldatud fakt, et hea hariduse eest peavad nad terve elu vastutasuks rabama, ilma et ise saaks oma töökohta valida, on solidaarlaste arvates lapsemure. Töökoht on ju garanteeritud ja töötus ei ähvarda kedagi.

Haridussüsteemi autoritaarsus ja nööri mööda kulgemine tundub ka solidaarlastele okei. Nii ilus on ju vaadata perfektses unisoonis liigutavaid lapsi või kuulata lõputuid laule Fideli headusest.

Lastel on naeratus kõigil näol. Keegi ei passi nutiseadmetes, milline idüll. Kellele seda internetti tegel’t vaja ongi, kuubakad saavad õnnelikult ilma selleta hakkama. Välismaalased ei märka, milline pidev piits ja präänik selle kõige taga tegelikult on. Nende käsitlus olukorras toetub oma kogemusele.

Meie laps näiteks esitas oma sotsialismiteooria prill-laua teema kaudu. Tema jaoks oli sotsialistlik WC selle ühiskonnaga kõige reaalsem teda kõnetav kokkupuude. Sotsialism nimelt on see, kui kõigil inimestel ei ole võimalik prill-lauda poest osta ja seepärast peavad nad minema seda kusagilt varastama. Ja siis nende teiste jaoks polegi enam prill-laudu. Vot nii lihtne see asi ongi.

Kohe-kohe on Havana prill-laudade valikust pungil ja seega lapse sotsialismiteooria enam ei toimi. Alanud on kauboikapitalismi hooaeg. Selle turbulentse ajajärgu käigus kistakse maha Castro kujud ja müüakse need välismaa kollektsionääridele maha. Lahatakse suure diktaatori kuritegusid, korraldatakse klapperjahti endistele parteiliidritele ja suure tõenäosusega jääb mausoleumiehitus hoopistükis ära.

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (108)