Eestis on vaikselt, aga üha enam hakatud väärtustama kõrgharidust. Näiteks ei saa lasteaiaõpetaja olla ilma kõrghariduseta, põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja kutsenõudeks on aga juba magistrikraad, lisaks nõuab kooliõpetajaks olemine õpetajakutse omandamist.

Paar kujundlikku näidet nõuete rangusest.

Alates 2003. aastast töötab ühes lasteaias (ma ei nimeta selle nime, sest küsimus ei ole selles lasteaias, vaid kõigis lasteaedades, pealegi on näideteks toodud inimesed siinkirjutaja tuttavate tuttavad) lastega inimene, keda nii lapsevanemad kui juhatajad hindavad asutuse parimaks metoodikuks. Kuna ta aga ei ole lõpetanud ülikooli, saab ta töötada ainult õpetaja abina.

Aga ühes koolis töötab suurepärane ja hinnatud õpetaja, ent kuna ta ei ole töö kõrvalt jõudnud kaitsta magistrikraadi ei kvalifitseeru ta õpetajaks – teda saab tööle võtta aastaste töölepingutega, aga mitte tähtajatu lepinguga õpetaja kohale. Seda ei saa taunida, vastupidi – kõrgharidus peabki olema hinnas ja need ametikohad kindlasti seda väärivad.

Kuidas sa õpetad lasteaialapsi, kui ei ole omandanud kõrgharidust?

Mõne inimese puhul näib see nõue olevat küll vaid formaalne takistus, aga idee on õilis. Noored väärivad haridusega spetsialisti, lapsed on meie tulevik jne, need fraasid kõlavad kõlksuvalt, aga on tõsi.

Kõrghariduse tähtsuse tõstmist lubab ka uus koalitsioon, mis muuhulgas sätestab: “Motiveerime tööandjaid palkama noori spetsialiste”. Vastavalt Eesti kvalifikatsiooniraamistikule vastab spetsialisti nagu ka keskastme juhi formaalhariduslikule kvalifikatsioonile bakalaureusekraad, rakenduskõrghariduse diplom või magistrikraad. Tippspetsialistid ja tippjuhid – dokumendis on näitena toodud kohtuarst, volitatud arhitekt-ekspert -, peaksid omama aga juba doktorikraadi. Tore.

Lõpetuseks ettepanek värskele valitsusele.

Ministriks ei tohiks saada ilma kõrghariduseta, see on veel seadusega paika panemata. Kraad, mida nõutakse lasteaiaõpetajalt, peaks olema miinimumiks ka näiteks kaitseministrile.