Istun galeriis, oma kabinetis. Valgeks värvitud seintel on pildid. Tavatult rohkem, 12 tükki, kui neid ühes paarikümne ruutmeetrises toas võiks ette kujutada. Galeristi töötuba!

On neid, millest ei ole saanud loobuda, on ka kingitud pilte. Mõtlen, tegelikult mahuks ju veel. Seinte ääres ongi mõned pildid, ootavad kedagi või mind.

Elmar Kits “Muusad”

Vastasseinas on  Elmar Kitse temperamaal 60-ndatest. Sel pildil polnud nime, autori poolt ei ühtki märget peale signatuuri ja dateeringu (1967). Panin nime ise – “Muusad”. Üksteisest läbipõimunud poolabstraktsed rohekas-hallis koloriidis naiste figuurid – kes istub, kes seisab -, Elmar Kitse ja minu mõtete muusad.

Muusad vaatavad mind, mitte silma, vaid kuidagi teisiti, kusagile sisemusse.

Vaatan vastu.

Vaikin, kuni kuulen lauto mängu iseendas – pildil on pill. Ostsin selle “Kitse tempera” proua Leidalt. Leidat enam ei ole, Elmar Kitse ka mitte, aga pilt on. Kohtusin Leidaga aastaid tagasi Tartus, ilm oli sügiseselt sombune. Leidal olid mõned pildid, mida ta tahtis enne surma müüa, et kirikuõpetajaga kõik asjakohaselt korraldada kui aeg käes. Lapsi Leidal ei olnud, kedagi ei olnud. Meest ka enam polnud, kunagi oli. Oli vaid üks sugulane. Surema pidi Leida detsembris, nii ta ütles. Oli september. Leida elas varasuveni. Pildi sees elab ta minuga tänaseni. Leida on üks ilusamaid ja hingelisemaid mälestusi, armas naine, portselanivalge nahaga, alati korras ja puhas, kerge hele sitsist kübar peas, kuulas klassikalist muusikat, rääkisime tihti telefonis, käisin tal Tartus külas.

Kui minekule asusin, lehvitas Leida ikka koduukselt kortermaja trepikojas ja hõikas kellukese häälega, justkui lauldes, ise õnnelik: “Piia, bai, bai, vaadake siia, teile lehvitab üks surev naine! Ehk ei kohtu me pärast tänast enam iialgi.” Leida oli õnnelik, omamoodi oli ta alati õnnelik.

Meie ajalugu, meie maailm, meie inimesed. Meie enda mineviku emotsionaalne peegeldus kõikides neis pildiruutudes, akendes, mis on avatud ja kuhu peabki sisse vaatama, et iseennast paremini mõista, et mõista mis oli, on, või mis tuleb.

Kunst kaardistab inimkonna emotsionaalset ajalugu! Tohutu lause, suur nagu päikesetõus Kristjan Raua pildil 1935. aastast, kus Kalevipoeg Põhjamaa poole sõidab, ent nii see on.

Kunst maalib ajaloo faktide kõrvale emotsiooni, tunde, aistingu sellest, mis kunagi inimestes ja mis “õhus” oli.

Kohe, kohe, 17. novembril avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis kordus Elmar Kitse legendaarsest 1966. aastal toiminud näitusest. Taastatud versioon, töödega mis tollel ajal meeletu kunstijoovastuse tekitasid.

Kas pole see kummaline võimalus, olla täna minevikus, taastatud sündmuses, mis on liiga väärt, et seda mitte korrata. Oktoobrirevolutsiooni vist kordama ei peaks, aga Kitse näitus uuesti – kindlasti!

Midagi, mis juhtus kunstis siis, juhtub korraga taas. Kuidas ühiskond seekord resoneerib? Kui Leida elaks, siis ma sõidaksin Tartusse ja viiksin ta sinna näitusele. Ei tea, kas Leida 1966. aasta Kitse näitusel käis? Oleksin tänast siis teadnud, oleksin tookord küsinud. Paljutki oleks veel küsinud, kunsti kohta ja kõige kohta.

Jaan Elken “True love”

Oleksin talle näidanud Elkeni pilti minu kabineti seinal ka ja öelnud: “Näete proua Leida, see ongi kunst minu elus, nagu laul, millel on Elkeni pildi pealkiri True love.” Leida oleks selle pildi peale pikalt mõelnud. Elken mulle ei mõelnud, kui ta seda maali tegi, aga minu jaoks sai sellest märk – kunst minu elus, tõeline true love. Suur valge abstraktsioon, ruum mõtete ja tunnete jaoks, valge, valge, oma kõigis varjundeis.

Aastaid tagasi, kui galeriid vist veel ei olnudki, jah tõepoolest ei olnud, kirjutasin ühe luuletuse:

Valgega valgele maalitud tuba,
näen selle seinu ja lõputut lagegi juba,
värvid end aimata siiski ei luba,
istun ja ootan, et pilgukski pildile
ilmuks üks taevani võrsetes õitsev uba.

Ilmuski – aastaid hiljem. Elkeni pilt on minu kabinetis kohe kirjutuslaua taga.

Ja nii ma jalutan mööda kunsti oma elus, mööda mälestusi ja inimesi ja seoseid, mis kõnelevad korraga nii ainult minu kui kõigi teistega.

Teised, kes kunstiga suhtlevad, jalutavad samamoodi, omaette, omamoodi, ent armastusega nende loojate vastu, kes meie tänaseid maailmu värvivad, siit või minevikust. Hetked iseendas ja ajas. 1966. aastal ma Elmar Kitse näitusele minna ei saanud, mind ei olnud olemas, aga täna lähen.

Tänu kunstile saan ma minna sinna kusagile, mis oli enne mind.

Maailm on avatud, istume lennukisse ja sõidame mistahes maailma otsa, kuid niisamuti võime kübarat kergitades istuda ka lihtsalt iseendasse ja lennata kuhu iganes, lihtsalt oskusest armastada kunsti, soovist näha ja mõista rohkemat.

Jaan Toomik “Lapsed piknikul”

Maailm jõuab läbi kunsti minuni tundlikumalt ja teisiti, selles on tohtu võlu. Vaatan Jaan Toomiku tööd “Lapsed piknikul”. Pilk tõuseb arvutilt otse üle väikese kohvilaua, vaiba ja diivani vastas olevale seinale – pehmed punased toonid, kamp poisse nokamütsides istumas valkjal rannal, eemal mustendab meri, merre astub mehe kuju, kahkjas, alasti – on see üldistus, pikniku pidavate poiste isa kujust täna, kellestki kes seisab mere ja laste vahel, seljaga vaataja poole. Või on see hoopis üks neist väikestest poistest endist, mehena, kusagil tulevikus – erinevad dimensioonid ääretus lihtsuses.

Mõtlen oma isa peale, see oli üks kummaline suhe, tema oli ka kogu aeg kusagil kauguses, olemas ja mitte. Vaatan oma “toomikut” taas, mul hakkab kummitama seik Albert Camus autobiograafilisest romaanist, “Esimene inimene”, kus peategelane seisab oma isa haual oluliselt vanemana, kui tema kunagi surnud isa…Camus oli eksistentsialist.

Kunsti mõõde on alati eksistentsiaalne, aidates pidada suuremaid kõnelusi iseendaga, oma vaikuses.

Pildid, mida vaatame, provotseerivad ja projitseerivad meid ja kõike muudki. Suured mõõtmed aitavad taganeda väikesest maailmast, mis alati nii jäägitult endasse haarab. Suured mõõtmed loovad lummusi, kus kõigel on korraga mõte, olgu see kasvõi vaid hetk – tõeliselt hea kunstiteos on nagu igavene hetk.