Kord 2 aasta järel annab Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon välja Kalev Kesküla nimelist preemiat parima veiniteemalise kirjutise eest. Sel korral võitis peapreemia Dunkri HoReCa müügidirektor Kristjan Ots. Edasi avaldab veinihuvilistele põneva ja hariva artikli kahes osas.

Esimeses osas saad teada, mida tähendab ja kuidas toimub veinide kauplemissüsteem en primeur, samuti infot 2014.a Bordeaux veinide kohta. Teine osa räägib 2015.a saagist ja ühtasi saab lugeja Kristjan Otsa vahendusel osa Bordeaux ühe ikoonilisema veinimaja Chateau Margeaux suurejoonelisest galaõhtusöögist.

Artikkel „Quo vadis, Bordeaux’ en primeur“ ilmus 2016. aasta mais ajakirja Vine digitaalses versioonis ja osaliselt ka paberkandjal pealkirja all „Château Margaux juubeldab”.

Järgneb Kristjan Otsa artikkel.

Sissejuhatuseks

Kas senine kasutusel olnud Bordeux veinide en primeur kauplemismudel, mille alged ulatuvad 12.sajandisse, on ennast ammendanud, ajale jalgu jäänud ja see on aeg pensionile saata? Mis saab üldse Bordeaux veinidest? Kas kuningas on troonilt tõugatud?

Heidame sellele täiesti omaette veinimaailmale pilgu läbi käesoleva aasta kevadel (eelmise aasta – toim.) aset leidnud Bordeaux 2014 en primeur kampaania ja järgmisel kevadel (sel kevadel – toim.), kuid juba tuure ja kirgi koguva 2015 en primeur ralli taustal. Lisame sekka värvi ja emotsiooni läbi siinkirjutaja isikliku kogemuse lõppeva aasta Bordeaux veinimessi külastusest. Luban, et igav ei hakka.

Kes on kes järgnevas loos? Ehk, miks nende mõtted loevad. Et miks ma neid korduvalt tsiteerin ja lõike mõnede nendega toimunud jutuajamistest vahendan. Nad on lihtsalt hingepõhjani Bordeaux fännid, britid ja prantslane, kelle soontes voolab bordelaise faktori veri.

Jane Anson on ajakirja Decanter Bordeaux korrespondent, kes elab seal kohapeal aastast 2003. Andrew Jefford on ajakirja Decanter legendaarne kolumnist. Steven Spurrier on ajakirja Decanter konsultant väljaandja ja veinimaailma ühe nimekama veinikonkursi Decanter World Wine Awards eesistuja. Ronald Rens on elunautlejast Bordeaux Wine Magazine asutaja, mida jälgib ca 20,000 Bordeaux veinifänni üle kogu maailma. Leiad nende kohta lisainfot artikli lõpust.

Aga nüüd – seiklus algab.

Kuidas toimib en primeur?

Tänaseks väljakujunenud Bordeaux veinide en primeur kauplemissüsteemile pandi alus kauges minevikus, juba 12.sajandil, kui veini hakati müüma ja transportima suurtes veinivaatides. Veinimajad müüsid vaatides lõpuni valmimata noorveini läbi vahendajate negossiantidele, kes toimetasid selle laevadega Prantsusmaalt Inglismaa aristokraatidele, peamiselt. Pikal mereteel oli veinil kenasti aega vaatides küpseda. Lõplik veinisegu ja küpsusaste oli pudeldamise käigus negossianti, mitte veinimaja otsustada. Nii oli siis.

En primeur täna toimivas mudelis on rollid muutunud, kuigi põhimõte on jäänud suuresti samaks, endiselt müüakse noort, veel valmimisjärgus veini, mis tarbimiseks hästi ei passi. Ainult, et nüüd määrab kogu veini sünniloo viinamarjade korjamisest kuni lõpliku pudeldamiseni veinimaja.

En primeur on prantsuse veinikaubanduse termin tuleviku veinile (veini futuur või maakeeli tulevikutehing), mis müüakse enne, kui vein pudeldatakse, tavaliselt aasta pärast en primeur müügikampaaniat.

Toimib see järgnevalt. Iga kevad, pärast eelnenud aasta sügiskorjet, pudeldavad kõik mainekad ja endast lugupidavad Bordeaux Grand Cru klassifitseeritud veinimõisad vaadinäidisena noorveinid, mida aprillikuu ühe nädala jooksul tulevad mekkima veinikauplejad ja -kriitikud üle maailma. Kümned tuhanded ummistavad Bordeaux piirkondlikud teed ja tänavad. Veinimõisate uksed on avatud.

Seejärel, maikuu jooksul, panevad veinimajad mingi koguse oma värskest aastakäigust müüki väljalaske hinnaga. Täpset hinna avaldamise päeva pole veinimajadele fikseeritud ja käib kassi-hiire mäng, kõik jälgivad kõiki, kes mis hinnaga välja tuleb. Müüki lastud kogused müüakse Bordeaux veinimaakleritele-vahendajatele ehk negossiantidele, kellele on igaühele rangelt määratletud, millele ja kui palju neil on õigus. Ja see õigus tuleb välja teenida aastate jooksul. Seejärel paiskavad negossiantid ostetud kogused oma müügikanalitesse, määrates igaüks juba oma hinna kaubale.

Ja kogu see protsess käib virtuaalveiniga, ükski pudel füüsiliselt omanikku ei vaheta, vaid kõik need veinid jäävad veel aastaks veinimajade keldritesse vaadis küpsema. See pealtnäha keeruline süsteem toimib, sest nii on see ju kogu aeg olnud. Veinimõisad vähendavad nii oma riske keskpäraste aastakäikude realiseerimisel ja raha kohe kätte sobib neile hästi. Kellele ei sobiks?

Tegelikult – süsteemi alalhoidvaks mootoriks on ahnus ja hirm.

Nimelt, negossiantidel pole väga valikut, nad põhimõtteliselt peavad ostma, mis neile eraldatud, isegi kui tegemist on kehva aastakäiguga. Kui nad seda ei tee, vähendab veinimaja järgnevatel aastatel, mis võivad olla suurepärased, temale määratud kogust ja seda ei taha keegi, kui on soov süsteemis püsida. Ja kogu seda süsteemi toidab tugev nõudlus Bordeaux veinide järgi kogu maailmas.

Või kas toidab alati?

En primeur 2014

Ronald Rens postitab enda Bordeaux Wine Magazine veergudel juuni keskpaigas enam kui 20-le tuhandele Bordeaux veinihuvilisele järgmise sõnumi lõpusirgel en primeur kampaania kohta: „Alustame heade uudistega, 2014 aasta on parim pärast 2010 aastakäiku. See aga ei ütle meile väga midagi, kuna nende vahele jäänud viimased kolm aastakäiku olid rasked. Mulle tundub, et 2014 on üldjoontes väga hea aastakäik, mis pakub naudingut ja rõõmu veinisõpradele keskpika laagerdumispotentsiaali juures. 2014 ei ole kuulu muidugi aastatuhande säravaimate tähtede hulka ja ei konkureeri erakordsete 2009 ja 2010 aastatega, aga see väärib kindlasti teie tähelepanu, kui hind on õiglane …“

See jutt aga iseloomustab vaid jäämäe tippu.

Jane Anson, kes on elanud en primeur rütmis 24/7, toob praktiliselt samaaegselt ajakirja Decanter lugejateni aga märksa tõetruuma pildi olukorrast ja see on vägagi intrigeeriv. Loo pealkirjaks on: „Mis siis nüüd Bordeaux en primeur?“ Ta juhatab teema sisse järgnevalt: „Esiteks, teile kõigile teadmiseks, et enamus asjaosalistest, keda ma intervjueerisin Bordeaux en primeur kampaania käigus, ei soovi, et ma nende nimesid nimetaks. Te peate lihtsalt mind usaldama, et kõik need inimesed on respekteeritud insider´id, kes omavad detailset ja tõetruud infot, mis tegelikult toimumas on.“

Üks nendest, Bordeaux kõrgema klassi veinimõisate edasimüüja, kelle aastasest müügikäibest tuleb üle poole en primeur kampaaniast, pahvatab keerutamata: „Me näeme süsteemi viimaseid hingetõmbeid. See on läbi.“ En primeur apokalüpsis on käes. „Veinimajad on teinud kristallselgeks, et nad ei soovi enam „toita“ traditsioonilist müügivõrku“, kütab ta kirgi.

Kas tõesti üritavad veinimõisad en primeur süsteemi lõhkuda, sealt lahkuda?

Mike Supple (www.supplewine.com) kirjutas juba 2008.a. WSET kursuse diplomitöös teemal „Bordeaux en primeur süsteemi minevik ja olevik“: süsteem lakkab senisel kujul töötamast ja selles suunas asjad vaikselt liiguvad.

Tulenevalt nõudlusest, soovivad tootjad teenida senisest enam võrreldes negossiantidest edasimüüjatega. Kuigi paljud veinitarbijad väljendavad üha enam pahameelt raketina kerkivate hindade üle, tuleb peale üha uusi Bordeaux veinihuvilisi, kes on valmis seda hinda maksma.

Investeeringud viinapuuaedadesse ja veinivalmistamise protsessidesse vähendavad „halbade“ aastakäikude juhuslikkust, kindlustades aga üha enam „heade“ ja „väljapaistvate“ veiniaastate tõenäosust.

Nii pole tootjal enam negossianti vaja, kes aitaks kehva aastakäiku võimalikult kiirelt rahaks sulatada.

Veinimajad saavad äkitselt ise suurepäraselt hakkama enda parimate palade „küpsetamise“ ja realiseerimisega. Chateau Latour´i loobumine 2014.a. kampaaniast võib ollagi pretsedent, mis lumepallina veerema hakkab. Elame näeme. Igal juhul on veinimõisad andnud signaali, et soovivad senisest suuremat koogitükki, mis võib tähendada, et negossiantide lauale jäävad raasukesed. Mõistagi tekitab see viimastes pahameelt. Aga karavan liigub omasoodu …

2014.a. en primeur kampaania statistika võtab kokku, et ainult 19% veinimajadest lasid enda veinid välja alla 2013 hinna ja 17% hoidsid hinda. Samas, need „normaalsed“ hinnastajad andsid välja näpuotsaga veini, viidates keskpärasele saagikusele. Ülejäänud 69% aga tõstsid hindu, ja mitte vähe, keskmiselt +8% vs 2014 ja koguni +36% vs 2008. Tuletame meelde, et 2014 oli keskpärane veiniaasta, sarnaselt 2008 aastakäigule. Samad sõnad … erinev viis.

Mis saab edasi?

Kas tõesti kaevavad veinimajad auku en primeur süsteemile, käele, mis neid seni toitnud, nii rasketel kui helgetel aegadel? Kas Chateau Latour käitumine on nakkav ja veinimajade keldrid pilgeni veini täis, ootamas nii veini kui hinna küpsemist? Kui nii, siis miks sellest keegi kõva häälega rääkida ei taha?

Samas ei taha keegi asjaosalistest-küsitletutest uskuda konspiratsiooniteooriatesse, et veinimajad on valmis sepitsenud kurja salaplaani, mida peale nende keegi teine tea … veel. Küll aga levib oletus, et 2014.a. oli märksa lootusrikkam aasta kvaliteedilt, aga negatiivselt ülesköetud turg polnud valmis selle eest „õiglast“ hinda aktsepteerima. Tootjate meelest.

Ja nüüd tuleb pauk, mida keegi oodata ei osanud. Andrew Jefford võtab kampaania kokku morbiidse looosungiga: Bordeax 2014 en primeur kampaania on läbikukkunud. Sellise kaliibriga arvamusliidrilt on see šokeeriv sõnum. Kas tõesti on asjad nii halvad?

Vaatame faktidele otsa. UK juhtiv Bordeaux kaupleja Farr Vintners leidis 2014 en primeur kampaania raames ostjaid vaid £2,9 miljoni eest võrreldes £8,5 miljoniga 2012. aastakäiguga ja £12,6 miljoniga 2011. aasta veinidega. Seejuures, mõlemad, 2011 ja 2012 olid tasemelt nõrgemad aastakäigud kui 2014! Miskit kisub ikka päris viltu, tundub.

„Veinid olid selgelt ülehinnatud“ kommenteerib Tom Hudson Farr Vintners´ist. „En primeur süsteem on katki tänasel päeval ja meie kliendid on (õigusega) kaotanud usalduse sellesse.“ Andrew Jeffordi kolleeg Jane Anson kirjeldab olukorda ilmekalt ja valab õli tulle: „Juhtivad Bordeaux veinimajad elavad justkui paralleel universumis oma hinnamudeliga ja paljud nende pikaajalised ustavad Bordeaux veinisõbrad valmistavad ette lahutuspabereid ning on avatud uutele väljavaadetele.“

Niisiis, kuhu minna uut „mõrsjat“ otsima?

Valikut on küll ja enamgi, keegi ei pea üksi jääma. Vana maailma klassikud Burgundia, Rioja, Rhone org on pikkade perekondlike traditsioonidega, laitmatu „kasvatusega“ ja väljapeetud „kommetega“. Itaalia on seksikas ja nendesse veinidesse on kerge armuda. Uue maailma veinid pakuvad seiklus- ja avastamiserõõmu. Veinimaailm on ahvatlevalt lai ja meelierutavaid piirkondi jagub. Ja kõik need pole sugugi nii kallid „pruudid“ kui Bordeaux.

Kuidas õnnestuks Bordeaux „Titanic“ aeglasest uppumisest päästa?

Jane Anson, kes küsitles 2014 en primeur kampaania raames hulga mõisaomanikke, veinimeistreid, negossiante ja suurostjaid, rohkem ja vähemtähtsaid Bordeaux veinielu tegelasi ning kriitikuid-arvamusliidreid, viskab välja päästerõnga ja püstitab järgnevad ellujäämiskursuse teesid. Sekka siinkirjutaja mõtted. Nõustugem … või protesteerige valjuhäälselt … või vaikige igavesti?

• Edasimüüjad-negossiantid on kaotanud oma mõjuvõimu veinimajade üle.

Tänasel päeval, tundub, et veinimõisad-tootjad on justkui õnnistatud seisus. Nad teavad, et nende keldrites on väärt kraam, veini „lapsuke“, kes aja jooksul kosub kenasti ja sirgub päeva lõpuks ülikuks veini ringkondades. Kas siis rahaliselt ei hakka pitsitama? Tundub, et mitte. Intressimäärad rahaturgudel on ajaloo madalamatel tasemetel. Mõisad on jõuliselt investeerinud uute hoiukeldrite rajamisse, ruumi on seal kokku rohkem kui iial. Seni kuni pisku müümisega jooksvad kulud kaetud saab, ei ole mõisahärradel mingit tahtmist, ja vajadust, võidelda täna edasimüüjatega „mingite sentide“ pärast. Tundub, et hoiak on – hea, et üldse saad.

• Ostan-kokku-odavalt, müün-kohe-kallilt-edasi ärimudeli aeg on otsas.

Viimased aastad alates 2009 on selle „traditsiooni“ lammutanud, lõplikult. Ja seda ei paista ka keegi taga nutvat. Tarbija seisukohast, ilmselgelt. Soovitus edasimüüjatele, nii sees kui väljaspool Bordeaux piire, tehke tuba korda.

• First Growth veinimõisad on säilitanud enda mõjuvõimu ja kontrollivad endiselt turgu, aga ei domineeri enam teiste, madalama klassi naabrite üle.

Vasaku kalda, Medoc piirkonna 1-se klassi, creme de la creme veinimajad olid kõik 2014.a. en primeur kampaania edukamate hulgas. Nad seadsid küll lati kõrguse, normi, mis läbi higi ja pisarate enam-vähem sobis ostjatele, kuid jättis piisavalt vabad käed nn. super-teistele (2nd kuni 5th growth) veinimajadele oma hinda kujundada. Nii võis teisejärguline veinimaja kruvida oma hinda oluliselt rohkem üles, kui oli esikmajade keskmine hinnatõus. Seni ajaloos suht ebatavaline. Ja paljud soovisidki suuremat tükki en primeur senipakutud pirukast.

• Oli ka üks erand …

Chateau Latour on riik-riigis oma naabrite keskel ja tema mõju on suur. Järgides nende uut strateegiat, hoia ise ja müü hiljem küpseid aastakäike (korjates suurema osa koorekihist), otsustasid paljud naabermõisad ka oma keldrid täita, viies täna turule pisku ja lootes helgemale tulevikule. Siinkirjutaja kõhutunne küll ütleb, mis sobib ühele, priviligeeritud staatuses veinimajale, ei pruugi õnne tuua teistele. Latour on Latour, siin ei saa nagu miskit väga valesti minna. Naabritel? A kes need naabrid üldse on? Copy-paste ei toimi alati.

• Veinimõisad peavad nüüd ise tulema tarbijale lähemale sõprust sobitama.

Kui tootjad ei jäta enam piisavalt „rasva“ edasimüüjatele, peavad nad ise laua katma, olema senisest palju aktiivsemad ja tegema end nähtavaks. Vaikselt on veinimajad juba mõned aastad nimetanud ametisse veinisaadikuid, sisenenud restoraniärisse, korraldanud suurejoonelisi vastuvõtte-veiniesitlusi, ehitanud välja külastuskeskused, kus veinimõisa aiad ja keldrid on avatud kõikidele veinihuvilistele. Veiniimportijana tunnen sellest suurimat heameelt. Veinisõbrana-tarbijana veel suuremat. Kõike on saada, kui ilusti küsida. Oleme sellest ka siin juba osa saanud.

Nii tootja, kui ka kõige suurem ja ilusam Bordeaux negossiant, tunneb huvi, kus see Esto-ni´ asub. Nii sooja ja avatud suhtumist nagu ei mäletagi enda kogemusest.

Või siis vähemasti oskavad ilusti teeselda.

• Aga äkki oleks nutikas …

Kui müüks õige kogu aastakäigu veini kahe päevaga ja puhkaks ülejäänud aja kusagil soojas palmi all? Annaks en primeur kampaania raames soodsa hinnaga ära ja laseks negossiantidel teha kogu töö? Aga kuidas mõjutab „viin oma naha täna odavalt turule“ otsus sinu high-end kuvandit, mida sa aastakümneid oled üles ehitanud?

Autode keeles näitlikult, meelevaldselt, olen täna vahelduseks Renault, homme jälle Rolls-Royce (vabandused Renault omanikud, see on ka korralik auto, aga paraadile ei lähe). Sobib? Seda ei soovi keegi katsetada, vist. Lihtsam oleks kogu kupatus juuste ja karvadega mõnele rikkale hiinlasele müüa, kui enam ei viitsi veinimajandusega tegeleda. High-end tarbija soovib vastavat kohtlemist ja tähelepanu, pidevalt, allhindluseta.

• Bordeaux negossiandid-edasimüüjad peavad veinimajade uue strateegia omaks võtma.

Kui kõik põristavad ühte trummi, jõuab sõnum maailmale. Kuigi see uus reaalsus edasimüüjatele täna sugugi ei meeldi, on pikas perspektiivis see neile mõistlik valik. Negossiantidel on toimiv müügivõrgustik ja vajalikud oskused, et parimat müüa. Ja Bordeaux Grand Cru hinnalipiku juures pakub ka senisest väiksem marginaal piisavalt teenimisvõimalusi. Rahvas tahab margiveini, mõistliku hinnaga. Ja kelle keldris see küpsenud on? Jagagu veinimaja ja negossiandid omavahel.

• Soovidega peab olema ettevaatlik.

Süsteem, millel täna en primeur süsteem tugineb – tarbijaga arvestav – on välja kujunenud alles 1980-datel ja Bordeaux leiab uue tee, kuidas end müüa, kui see peaks olema tõesti vajalik. Aga „bordookate“ katse Latour´i teha on suht kaugel arusaamast, mis mõistab (ja arvestab) tarbijat-veinisõpra ning päriselus ei pruugi see tööle hakata. Ja kindlasti mitte siis, kui en primeur kampaania ajal veel tootjate keldris vaadis küpsevate noorte veinide hinnad on järjepidevalt samal tasemel oma vanemate vendadega, mis pudelites juba avatud turul ja mille müügihind veinimajade kontrolli alt väljas.

Näitlikult, täna maksab turul 2008. aastakäigu Bordeaux klarett, mis oli väga korralik aasta, sama raha (või isegi vähem mõningatel juhtudel) kui 2014.a. en primeur „virtuaal“ olekus tulevikuvein ning mitte palju rohkem kui 2008.a. en primeur kampaania ajal. Mis oleks siis olnud mõte tootjal seda (ja oma raha) oma keldris kinni hoida?

Siinjuures on väga oluline mitte unustada, et iga veinibränd kaotab oma väärtust ja mõju, positsiooni, kui turg ei saa seda tarbida. Pärast istud üksi oma hunnitus veinikeldris.

2014.a. en primeur näitas selgelt, et midagi peab muutuma, süsteemi tuleb täiustada ja edasi arendada, hoolimata sellest, kui ebamugav see on kõikidele osalejatele.

Milline see saab olema, ei ole selge. Aga senine ennastimetlev mugavustsoonis istumine, nii on ju kogu aeg olnud, et sina kratsid minu selga ja mina sinu oma, see peab muutuma. Tsiteerin siinkohal jälle Andrew Jeffordi mõtteid, kes kutsus bordookaid üles olema: „räpasem, usutavam, inimlikum, otsekohesem, šokeerivam, ehedam“, et anda veininautlejatele „põhjust (taas)uskuda nende veinidesse, mitte põhjuseid olema küünikud Bordeaux suhtes.“ Ta usub, et kindlasti on olemas viis, kuidas „näpistada (ei pea kohe raputama) Bordeaux tuima mudelit, nii, et see pakuks tsipake rohkem elevust ja vabameelsust; muuta kergelt mängu ja sõnumit; lasta gin pudelist välja jalutama ja lisada sinna pisku lapselikku rõõmu.“ Santé!

Järgneb.

Jane Anson on ajakirja Decanter Bordeaux korrespondent, kes elab seal kohapeal aastast 2003. Lisaks on ta kolumnist Hong Kongi South China Morning Post´ile ja DecanterChina.com netilehes. Aga tema suurimaks kingituseks veinimaailmale on raamat „Bordeaux Legends: The 1855 First Growth Wines“, mis avab uksed ja riietab lahti Bordeaux kõige nooblimad veinimajad. Lisaks on ta kaasautoriks raamatutele „The Wine Opus“ ja „1000 Great Wines That Won’t Cost a Fortune“, kus ta kirjutas Bordeaux peatüki. Ta on akredeeritud veini õppejõud Bordeaux Ecole du Vin koolis ning tal on Bordeaux önoloogia, maakeeli veiniteaduste diplom. Kui tema räägib-kirjutab Bordeaux veinielu teemadel, siis maailm kuulab, hoolega.

Andrew Jefford on ajakirja Decanter legendaarne kolumnist, kes kirjutanud juba aastast 1980. Tema iganädalased blogid nii Decanter kui DecanterChina.com veergudel on enimloetud elektroonilised kirjatükid, mis võitnud mitmeid nimekaid rahvusvahelisi auhindu, s.h. aasta kolumnisti tiitel, korduvalt. Tema mõtted on väärt ja vaimukas lugemine, vahetu emotsioon, nii ehe, nagu viibiks ise temaga kohapeal. Selleks tema abi kasutamegi antud kirjatükis.

Steven Spurrier, nüüd tähelepanu, on ajakirja Decanter konsultant väljaandja ja veinimaailma ühe nimekama veinikonkursi Decanter World Wine Awards eesisutja. Tema veinikarjäär sai alguse Londonis 1964.a. Kui ta hiljem Pariisi kolis, avas ta seal veinipoe ja 2 aastat hiljem esimese era veinikooli Prantsusmaal, L´Academie du Vin. Temalt on ilmunud mitmeid veiniraamatuid. Ajalukku raius ta end aga suurte tähtedega aastal 1976, kui organiseeris sensatsioonilise-dramaatilise võrdleva pimedegusteerimise Bordeaux nimekate ikoonveinide ja tollal tundmatute California veinide vahel. Ajalugu teab seda Judgement of Paris sündmuse all ja see oli tõesti kohtupäev, mis lõi jäädavalt segamini kõik senised Bordeaux veinikommuuni ennastimetlevad ideaalid. Sellest on tehtud ka film, või lausa kaks. Väärt vaatamine. Steven Spurrier on aga tõenäoliselt kõige vihatum ja samas kõige armastatum mees Bordeux veiniringkondades täna.

Ronald Rens on elunautlejast Bordeaux Wine Magazine asutaja, mida jälgib ca 20,000 Bordeaux veinifänni üle kogu maailma. Ta korraldab igal aastal eksklusiivseid, kalleid aga lõpuni väljamüüdud veinireise Bordeaux parimatesse veinimajadesse ja on väga soojades suhetes kõikide Bordeaux first growth veinimajade omanike-juhtidega-veinimeistritega. Oma mees Bordeaux´is. Ronaldil on meie loos ka veel teine, väiksem kõrvalroll, tänud talle ühe ajaloolise foto eest.

Loo autor Kristjan Ots on Dunker Estonia HoReCa müügidirektor, vastutades ka premium veiniportfelli eest. Veiniäris alates 1996.a. ja sommeljeediplom alates 2002. a.