Vist iga tundlikum natuur on tundnud vahel hommikul üles ärgates tunnet, et ei taha midagi teha. Tahaks olla tegemata. Liiati, kui õues sajab vihma, mis vahepealse lumevalguse taas halliga asendab. Taevas on hall ja maa on must. Tuju samamoodi.

No ei ole seda energilist hüppan-voodist-vastu-teguderohkele-päevale-tunnet. Igal hommikul teen ma päikesetervitust. See on joogaharjutustest koosnev seeria. Täna ei viitsi sedagi teha, päikest ju pole! Ei ole juba ammu näinud. Vahel tuleb hommikuti, paistab nii 10 minutit, et siis jälle kaduda, teab kui kauaks. D-vitamiini, jah, seda on meil vaja, peotäite kaupa! Tegelikkuses oleks vaja päris valgust, päris soojust…No ühesõnaga, meeleolu on selline, et… parem ei tõusekski!

Seda enam, kui on pühapäev, lapsed vanaema juures, mul on ainult üks kohustus – kütta ahjusid… ja seda saab teha ka hiljem.

Näe, kass ka sellise laisa olekuga, pikutab lesol ega kipu kusagile õue.

Laman selili ja hingan sügavalt. Laisklemine pole mulle üldse omane, seepärast ma päriselt ikkagi rahu ei saa niimoodi lesides. Ma pole ju haige! Või olen? Kas seda igatalvist korduvat halli tuju ja ilmatundlikku olemist võib depressiooniks nimetada? Talvemasendus?

No ei saa see asi nii hull olla! Tuleb see päike ka jälle ja ma jaksan ja tahan jälle. Lohutan end ja lesin veel mõne hetke.

Mõtlen oma sõpradele. Oma armsale sõbrannale, kes otsustas lahutada, sest tuimus laastas, kes pidi endale ehitama uue kodu. Tunnen tema tublidusest rõõmu ja tean samas kui palju valusaid päevi ja öid on see nõudnud. Mõtlen sõbrale, kes kaotas abikaasa haigusele ja jäi üksi kasvatama last, ägades alatasa rahapuuduse käes. Mõtlen oma teise sõbranna peale, kel jätkub küll raha ja kel on nii tore mees, aga temagi on elanud läbi mitmeaastase kriisi ja vaevleb nüüd seljavalude käes. Mõtlen oma sõbra peale, kes käib kohut lapse emaga, et kohtunikud määraks, millal kes lapsega olla saab… ja oma sõbrale, kes ei saa üldse läbi oma isaga, kuigi isa on juba vana ja haige. Sõbra isa jättis omal ajal nende pere, läks elama teise naise juurde ning nende suhe isaga katkes…Mõtlen sõbrannale, kel on pere – terved lapsed ja töökas mees, kena kodu, aga mingi alaline rahulolematus on temas, ta tahab suhelda, ta otsib vaheldust, samal ajal kui kui mees on kodune ja pigem passiivne. Naise suhted emaga on olematud. Mõtlen oma vanematele, keda ma koos ei näinudki, mõtlen oma laste isale… Pillikeel, mis kord hellalt helises, katkes lõpuks kogunenud pingest tuhmi laksuga… jäi valusalt kajav vaikus. Kuidas me ei oska seda elu elada! Kas õnn ongi siis illusioon?

Nii, nüüd, kui olen end mõtetes kaevanud kõige sügavamale halli masendusse, viskan äkki teki pealt ja kargan püsti, aitab!

Kass võpatab unest ja vaatab mind sellise pilguga, et milleks nüüd taolist äratust vaja oli.

Tõmban kardinad eest, teen akna lahti, räästad tilguvad… kusagilt kostub tihase laulu ja see toob meelde kevade.

Päikesetervitus. Ta on ju ikkagi kusagil olemas, paistab kellelegi, soojendab kedagi, pühendan mõttes oma tervitused kõigile, kel hinges külm. Läbi kehalise tegevuse saame nii mõnegi meelemasenduse minema aetud. Mis oleks, kui tantsiks! Kes see muu ikka energiat annab kui mitte ise! Panen peale Rumeri plaadi ja tantsin. Lapsena ma tahtsin ju tantsijaks saada. Mu ema töötas varietees ja siis ma sain ka ukse vahelt piiluda seda sära ja kehade plastikat. Tegin muidugi oma varietee ja andsin naabritädidele etendusi.

Ma tean, et peaksin ka nüüd rohkem tantsima, aga harva on veel tuju. Ikka need kohustused ja… liiga palju muremõtteid.

Aga Rumer laulab: “ ..I’m alive and I’m thankful, for this time….” Ah, kui hästi see sobib! Pole midagi, Hedvig, peab olema tugev!

Nagu ütles mu vanaema alati… Ja vanaemade elu juba oli raske! Kass kah, mine õue, mis sa laiskled siin, hinga värsket õhku!

Viskan kassi aknast välja, ta raputab solvunult käppa, ma tean, soojalt lesolt lörtsi sisse… pole just mõnus, eriti kui olla Aafrika päritolu nagu ta on.

Teen voodi ära – ma ei ole vist elus seda iial tegemata jätnud! Ainult siis, kui olen haige. See on ka mu vanaema pärand. Töökus, puhtus, kohusetunne – karjalasoome veri! Teen tule pliidi alla, see on tegelikult mu lemmiktegevus, tuletab jällegi mu lapsepõlve meelde. Vanaema ärkas õige vara, et ahjusid kütta, kriuksuv pliidiuks, ahjude tõmme ning puude praksumine olid mu unise ärkamise helid.

Rääkigu nad mis tahes mugavast maaküttest, vähemalt üks küttekolle peab mulle elus jääma. Puudega sehkendamine on kui meditatsioon. Kui prooviksin täna puid raiuda!? Seda pole ammu teinud. Kunagi, kui veel vanaemaga elasin, siis lõhkusin. Vanaema jõudis ikka rohkem. Tänapäeval tuuakse küll lõhutud puud, aga ometi on suur osa neist kasepuudest liiga suured, et ahju panna. Ega’s midagi, jope selga, saapad jalga ja kuuri! Kass tahaks ukse vahelt tagasi tuppa pressida, aga ei, olgu veel õues!

Suure rõõmuga on õues aga naabrikoer Kudi, kes alati, kui õue lähen, ka tervitama tuleb. Ta on koer kahe talu peale. Kui on meie õues, siis haugub isegi oma perenaise peale, kui see mööda jalutab! “Noh, ta valvab ju teie maja praegu,“ hõikab siis naabrinaine.

Proovin puid lõhkuda. Olen värskes õhus jõudu saanud, tunnen, et tahaksin vähemalt veidi rassida. Ei ole just kõige naiselikum töö, aga samas, tõelised naised peavad ju tugevad olema!

See on nüüd otsene tugevusproov. Need kasepuud, need on küll lootusetult tihked, neile mu kirves peale ei hakka. Aga lepad on leplikumad. Need lähevad! Millist rõõmu võib tunda inimene lihtsatest asjadest! Näiteks kui õnnestub saada kirvelöök täpselt keskele ja halg läheb kenasti kaheks võrdseks tükiks! Raiun siis nii kakskümmend minutit, nagu raskejõustiklane häälitsen pingutusel kaasa ja tunnustan end õnnestunud löögi puhul. Kujutan ette, kui naljakas, hirmutav(?) võiks olla inimesel seda räuskamist kuulda, kes juhtumisi mu kuurist mööda jalutaks, aga siin ei jaluta talvel keegi. Ainult ehk mu naabrinaine.

Lähen jalutan ise nüüd. Kudi saab ka kodust kaugemale, küll see koera rõõm on piiritu!

Toon naabrinaisele tema postkastist läbiligunenud eilse Sakala, meie postkastid on mäe all, aga meie elame mäe peal, nii et ta iga päev posti järele ei jõua. Ta tuleb mulle vastu, tõesti, ainus inimene, kes siin külas võib talviti vastu tulla! Kui ilus inimene ta on! Vaatamata eluraskustele, vaatamata sellele, et ta tervis pole enam see ja et ta kah vahel lööb käega kõigele… ei ole mina näinud selliseid pikki sirgeid peenraid, sellist töökust ja vastupidavust! Mõelda vaid, ühel suvehommikul tõi ta mulle juba varakult isesuitsutatud värsket kala!

Kuidas ma saaksingi siit ära kolida, kui mul on selline kuldaväärt naabrinaine! Kelle hääl on nii hele ja silmad ikka veel vahel nii säravad…elu katsumuste kiuste! Päikseline inimene.

Lähen tuppa ja tegelen kütmisega edasi. Kass on jälle rahul, sätib end ahju ees mu sülle.

Kui lapsi ei ole, on söögitegemisega lihtsam, endale ei viitsi vaaritada, saab sellest tegevusest puhata. Söön, mis külmkapis on. Hommikukohvi on täna õige hiline, juba pool päeva läinud!

Mängin klaveril oma viimase laulu, tellimustöö! Elus esimest korda telliti minult laul, Eesti Vabariigi 100 juubeli puhul. Tegin kontserdil nalja, et ma ei tunne end professionaalse heliloojana, sest neilt tellitakse ikka spetsiaalselt, aga mina kirjutan ainult endale. Pärast seda sain e-maili, minult telliti laul! Üks välismaa investor lubanud kulud katta.

Arvasin, et mul ei tulegi seda õiget tunnet, aga kui leidsin Ellen Niidu teksti “Kodumaa”, siis selle lihtsus liigutas mind ja kirjutasin. Näis siis, kas tellijale sobib. Kui ei, on mul ikkagi ilus laul olemas. Kirjutasin kitarristile harmoonianoodi ja usaldan teda seadmisel. Tema on ka tõeline päikesekiir mu elus, muusikas! Vastab alati kohe ja on nii selge olemisega. Tubli noor mees.

Võiksin nüüd lugeda. Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”. Mikita on ikka nii toetav, loetav!, oma kandi mees, Õhne jõe sugulusega.

“…ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas kohta. Ainuke võimalus on see endale ise luua…”

See mõjub mulle nagu palsam, see kõlab kui ojavulin… see soojendab kui päike…

Vahel ma mõtlen, et hingesugulased on inimesed, kes on jaganud sarnast lapsepõlvemaastikku.

Jah, mulle tundub, et metsade keskel ja jõeäärsetel aladel kasvanud inimesed on mulle lähedasemad kui kadakaste karjamaade ja mereinimesed. 

Mu hea sõbranna imestab mu oskust inimestest nõnda, lõpuni vaimustuda, neid piiritult usaldada. Pean vist olema selle võime eest tänulik? Ka siis, kui kohtan reetlikkust, ma tõesti ikka usaldan. Valus on elada, kui ei usalda.

Kas mulle tundus või paistis sellest hallist taevast laiguke kuldset valgust? Miski ses hallis nagu muutus…

Päevad on lühikesed ja kuigi päikest pole, võib loojanguajal kas või tajuda valguse teisenemist.

Täna ma teen lõket. Võimalus põletada ära vana kogunenud pahna ja puhastada tuleenergiaga oma mõtteid.

Koer ootab, kuni ma tule põlema saan ning istub siis rahulolevalt mu jalge ees, justnagu puhkaks ka tema päevategemistest.

Kass õue ei tule, tema vaatab aknal. Lõke on täies hoos, jõulukuusk pillub sädemeid… tule ääres on nii soe, et võtan jalad paljaks, ja korraks on nagu suvi… Saan sõnumi kaugematelt naabritelt, kes linnast nädalavahetuseks on maale tulnud ja mu lõket näinud, et kui oma lõke tehtud, olen kutsutud nende lõkke juurde! Kui toredad on ikkagi inimesed! Kuigi ma armastan üksindust, vahel saab seda liiast, siis on vaja suhelda. Jagada. Näha, et ka teised on tegelikult meie moodi, oma rõõmude ja muredega. Arvan siiski, et täna mulle oma lõkkest piisab. Leidsin soome-ugri laulikust ühe karjalakeelse laulu, mida siin laulan.

Selle keele kõla on mulle tuttav, mõned sõnad ka, aga muidu kuulen oma häält nagu keegi teine laulaks. Mõtlen oma kallile vanaemale, oma sõpradele, oma lastele, naabrinaisele, vanematele ja kõikidele inimestele, soovin neile mõttes soojust ja sisemist päikest. Ilma selle halli ilma ja tujutuseta ei olekski ehk võimalik näha kõike mis hele ja helge… Mitte sellise tänutundega.

Ei tõmba mind lõunamaa unistuslikele helesinistele laguunidele, meie Eestimaa hallid talveilmad on just mu hingele sobivad. Sest iga talv peidab endas uut kevadet. Ootus on püha.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)