Konstantin Kuningas vestles kirjaniku Mari-Liis Müürsepaga tema värskest novellikogust “Jäävad ainult silmad”, reklaamiärist, anglitsismidest argikeeles ja kirjanduses, kultuurilistest eeskujudest ja sotsiaalmeedia pettekujutelmadest.

Lustakas on vaadata, mis toimub Eesti kirjanduselus, täpsemalt novellinduses. Märt Väljataga hinnangul meie kirjandus rohkem ei arene. Seal kõrval korjab Margit Lõhmuse “Sterne” kaheksa arvustust. Plaatidest või filmidest ei ilmu nii palju, etendustest või näitustest vist ka mitte.

Meie novellide mehhanisme on avatud piisavalt. Tavaliselt kirjutatakse puändiga novelle, anekdootliku ülesehitusega, kus peategelane kohtab teel kolme kõrvaltegelast ja esitab neile sarnased küsimused. Mari-Liis Müürsepa värske novellikogu “Jäävad ainult silmad” loos “Tiiu” otsib peategelane Paul oma naist Tiiut. Teel kohtab ta vibalikku jäätisemüüjat, ranitsatega koolipoisse ja nelja bemmimeest. Bemmimehed annavad võimaluse vanduda. Elu elamiseks, tegutsemiseks on teatav mehhanitsistlik lihtsustus efektiivne, võib-olla isegi ainuvõimalik.