Tallinna maja kohta tahaks öelda “aguliplika”, aga seda ta tegelikult ju pole. Ta on märksa toredamates rõivastes kui Lenderi tüdrukud, paljud saavad endale isegi paremat asukohta lubada. Tallinna maja on lihtne armastada ja selles mõttes on ta natuke ära hellitatud. Peale kõige muu kannab ta endas veel ka kadunud aja väärikat vaimu. Ja nostalgia on inimestele ju armas.

Siin tulebki kohe tõrge, käsi ei tõuse alati pildistama ilusat arhitektuuri. Puudub vastuolulisus või isegi tahumatus, mida alati suurema kiindumusega vaatan. Aga tuleb tunnistada, meeldib ta mulle salaja siiski. Isegi mitte otseselt kenaduse tõttu, vaid seepärast, et ta on mõnes mõttes vapper ellujääja teisest ajastust. Mingi kuraas temas peitub. Ja mis sellest, et mul endal puudub seos või mälestus ning ma pole kunagi ei vanaema ega kellegi teise ei lapse ega täiskasvanuna, tema uksi kulutanud. Kuid on neid, kes on ja neile see pilt ongi. Alati ei pea ju ainult iseendale mõtlema.