Esimesed kümme minutit elas minus tugev lootus, et kohe varsti ma saan millestkigi aru. Poole etenduse möödudes kaotasin lootuse, võtsin end kätte ja panustasin kogu oma energia huvitavate mõtete loomisele, et kunstnike töö tühine ei oleks.
Lavastus: Невесомость
Lavastaja: Ruslan Stepanov
Teater: Kanuti Gildi SAAL
Kestus: 60 minutit
Esietenduse kuupäev: 13.01.2018
Külastuse kuupäev: 13.01.2018
Oli huvitav jälgida publikut, kes muuseas oli väga meeldiv ja nagu mulle tundus, suur osa etendusest. Mitu korda püüdsin end mõttelt, et meeleldi küsiksin enda kõrval istuvalt inimeselt luba oma pea ta õlale toetada. Pealegi ma kandsin seelikut ja kontsakingi. Mõistan nüüd, et sellise kunsti jaoks peab end mugavalt riietama, et saavutada maksimaalne nauding.
Kõik mu eelarvamused ”tantsuetendusest” olid lõhutud. Vähesed ja vähehaaval sisse tulevad helid andsid tantsule värvi. Esimesi helisid kuuldes, milleks oli see tüütu näpuga klaasi hõõrumise heli, ma püüdsin leida seoseid kõige vahel, mida nägin, kuulsin ja tundsin. No success.
Kindlasti täitis etendus minu jaoks kunsti juures tähtsaima eesmärgi – see pani mind mõtlema ja tundma ning mõtlema sellest, mida ma tunnen.
Hetk etenduse teises pooles (kui ma juba lõppu ootasin), kui saal läks mõneks sekundiks pimedaks, oli ääretult vabastav. Pinged maandusid. Mu mõtted leidsid koha komforttsoonis ja andsin ajule loa lõdvestuda. Teades, et ma olen siiski algaja, ei koorma ma end süüdistustega kaasaegse teatrikunsti mõistmatuses.
Enda poolt soovitaksin vaadata lavastust sellisel inimesel, kes tihti avastab, et on ikka igav. Elu on igav. Kohe koormavalt igav. Mina olen üks neist. Ma tunnen igavust ja siis kõikvõimalilke meetoditega ma tahan muuta olukorda. Ja ma teen seda. Невесомость tuletas meelde seda võimalust elus, kui ei ole väljapääsu ja pead igavusest vabanema enda peas, mitte milleski ümbritsevas. Sest kõik on suhteline ja nüüd ma olen päris kindel selles, et kõike on võimalik endale huvitavaks mõtestada. Või lihtsalt hõljuda mõtetevabalt.
Nüüd, kui ma olen läbi kuulanud ka intervjuud Ruslan Stepanoviga, olen ma väga rahul sellega, kuidas mulle ta kunst mõjus. Tundub, et ma polnudki valel mõtteteel. Kokkuvõttes hindan seda kogemust kõrgelt. See oli meeldejääv.
Alissija-Elisabet Jevtjukova
Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)
